Mis on loomaomanikule suurimaks kergenduseks, kui looma paranemine ehk siis tervistumine. Nüüd on veel järel jälgimine, siis võib jälle kergemalt hingata. Mis sellest et tegu on loomaga, mure kohe teisega isegi lastega sama teema. Kui teine köhib või nohutab ikka mõtlen kaasa, et millist ravi ja kust hankida ravimeid ning vaatan rahakotti. 
Töö juures leidis üks story lõpu...

Eile oli esimene advent. Ja väljas krõps külm. Oma esimese advendi tähistasin töö juures 24 tunnise valves olemisega. Viimase nädala tegevusi jätkus mul nii hobuse kui koeraravimisega. Ühe hobusel avastasin mädakolde jalal nii sai jälle suheldud vetiga, kelle moraalse toe abil siis ravimise rindele olen häälestunud. Õnneks Blue paistetus on alanemas ja tervis näitamaks, et on muutusi. Igasugune tervislik kõrvalekalle on mulle murekoormaks ja ning jagan alati seda mõne vetiga, et kindlustada ravis parim tulemus. Alul kahtlustasin Bluel lõualuu murdu, aga esmasel vaatlusel õnneks selgus, et kannatada oli saanud lümfisõlm, hambad terved. Õigeaegne ravi ja tähelepanemini hoidsid ära hullema. Ise ma kurta ei taha, aga kutsikas viibis kõik see aeg toas. Iga tema liigutus oli vaja tähelepanna. Iga kord kutsikat sülle võttes, hinges meditatsiooniteel andes edasi oma hoolivust ja inimhellust, et ta tunneks, et tema probleem on lahendatav. Täna koju naastes leidsin ta eest kummalises kohas... ning keha keel väljendamas koera sügavamat igatsust oma peremehe järele.
Laupäeval kohtusin naabrinaisega, kes jagas oma poolehoiust ning südamest tulvavat tänu koera eest hoolitsemisel, kui teda ennast pole läheduses. Ütlesin, ta ei pea muretsema, alati kui vaja olen valmis ta koera küla pealt ära tooma, kui ta on vabadusse saanud. Too koer on kadunud naabrimehe oma, kes ta siis kui ühiseperekonna nimel hankis. Pärast peremehe surma ei tahtnud keegi temast loobuda ja mainisin, et minuga võivad nad alati arvestada, kui abi vaja aitan meelsasti.
Olen oma mõtetes, et peaks kehtima kogukonna tunne, et me saame kellegi peale loota, kui meil tekib probleem. 

November hakkab läbi saama. Veel mõni päev ning nädala lõpul esimese advendi küünla süütamine.  Oeh hakkab see õudne jõuluaeg, eks suured kauplusketid propageeri oma väljapanekutes piisavalt ning meedia väljaanded ja kaupluste reklaamlehed postakastidesse vupsavad. Miks ei võiks olla ilmaigasuguse palaganita, vaikus  tõstaks ikka selle jõulumõtte pidulikkuse ja pühalikkuse tasandile. 
Naudin igapäevaselt talvisele söötmisreziimile üleviidud hobukesi oma söödaportsu juures aega veetmas. Saab järjepidevalt trenni tehtud, ootan väheke rahasid, vaja osta polte, mutreid ja seibe, et lõpetada ära regi. Loodan nii mõnegi ree-ja saanisõidu teha. Uurisin Raplamaa sõnumite vahel ühtse tervikuna ilmunud turismilehe väljaannet, kuhu ma seekord omaenese tegemistest midagi reklaamida ei soovinud. Õnneks kah, hea meel selle üle. 
Testu on uhke hinnalipikutes uue teki üle. Minulgi hea meel, et Testu nüüd jälle soojas ja võib täie rõõmuga nautida talve tulekut. Lips lõhkus kõik mu ostetud tekid viimase kevadega päris korralikult ära. Ma ei tea mis vimma ta mõnede märade suhtes hoidis. Nüüd mil ta on ruun, on ta lihtsalt oma mõnusas olemises, aga Teeba ei salli teda siiani, olgugi, et nüüd on küpsest täkust saanud munadeta poiss ei lakka ta sellegi poolest oma antipaatia avaldamist. Muidugi, Lips kardab tedagi. Kui rääkida hobuste omavahelistest suhetest, siis Teeba ei ole teda Liptoni toomisest teda omaks võtnud. Ja pole ka Liptonist varssa toonud. Teebal on olnud kõigest üks järglane, keda hetkel siis müükase ehk siis otsitakse uut kodu. Kena loom, aga kahju, et nii on läinud tal. 
Mu enda perekoer Sofie pures pisikest poiss kollit. Nüüd pean jälle raviga teist poputama. Seekord ei põgenenud Blue enam peitu vaid jooksis oma valu kohe mulle näitama. Väga kannatlik kätiumine aitas tuvastada tema probleemi koonu piirkonnas. Väike suhtlus vetiga ning saanud väiksed juhised millist ravi korraldada võin. Eelistan enne konsulteerida, kui midagi korraldan.

Eilne ilmateada tõi siis terveks päevaks lumesaju. Kui hommikul jätsin vanemad hobused sisse, siis arupidamist tekitas noorte hobuste sisse laskmine. Pean tunnistama, et ilmaasjata muretsesin. Noored jooksid kohe rehealla, kus siis ka teised. Öö möödus üksmeeles ja harmoonias. Hommikul loivasid jalutades karjamaa poole. Ja see loomade rahulolu oli juba minu rõõmuallikaks.
Muidugi sai ka trenni hobustega tehtud, kuid sinnani, et kasutada mõned korrad libisevat läks üldse vahepeal meelest. Libisevaga saab väheke kaelapainutust parnadad ning juhtimist, kuid seda tuleb oskuslikult osata. Muidu võib väga hobusepea ratsme alla tõmmata. 
Tänane trennimatk Teebaga pani jälle imestama, miks ta nii pinges on. Kontrollisin enda istakut, kontrollisin ka mõtteid, alustasin enda sugestiooniga, et aidata Teebal pingest vabaneda. Nii kui ma ennast kontrollima hakkasin ning lõõgastusele mõtlesin. Muutus ka hobuses peituv pinge tasahaaval lõõgastavaks ning inimesele koostööle sugereerituks. Ja koju jõudes tundsin ennast koos hobusega jälle mõnusalt. Kui lasipuu juures hobuselt varustust maha võtsin tänas hobune minupoolse lõõgastava retke eest.... kuidas see välja näeb jätan enda teada... 

Esimesena õue minnes ootab mind 5-e häälne koertekoor. Kes kohe oma siirast rõõmust, et mind jälle nägid. Kõikjal mind saatmas, meeleolu juba nende tervitusest rõõmsaks läheb. Mul jah elavad koerad tegelikult majas, aga oskavad kuulata, millal õue tulen jooksevad kiirelt ust vaatama läbi rehetoa õue. Olen alati küsinud endalt, kuidas teevad koerad vahet, kes just õue tuleb. 
Olles oma toimetuste juures, kontrollivad koerad igat mu sammu, ega ma järsku nendega metsaretke ette ei võta. Igaüks püüab oma tähelepanu kuidas jaksab mulle omas keeles selgeks teha. Kõige rohkem meeldib loomade juures keha keel, mida on vahva ja vahel põnev lugeda. Loomad ei väljenda ju omi tundeid-mõtteid sõnadega vaid ikka oma loomuliku häälituse - saba liputamise, keha väänates, haukumisega jne... miks mind ajendas see teema kirjutama loomade empaatilisest maailmas... töö juures on kaks inimest, kes tahavad loobuda oma lemmikloomadest (tegemist küll kassidega)... üks kurtis, et ei jaksa kassi järelt koristada (ajab karva, pidi tekitama liiva laiali vedu wc-us käimise järel). Teine inimene, kellel siis ka töökaotus ees seismas, mainis, et tema kass on liiga palju sööma hakanud. Ja mainis, et peaks loobuma loomast... jäin nende kahe inimese juttu kuulates väga kurvaks. Miks võtta loom, kui ei taheta ühel hetkel enam temaga koos elada, tuues põhjuseks tobedaid vabandusi.
Mul elab köögis vabalt siil, kelle suhtes ma respekteerin, tema heaolu just vabaduse näol. Hea öösel kuulda, et tema toimetab ja nendin, et keegi pereliikmetest ei ole kurtnud tema aktiivset ööelu segavat. 

Inglise sorirakend

Harjutus ohjamiseks

Luunja rakendikoolitus päev.