Uus kolli kasvab ja on paras frukt, eriti toidu peale. Viin mina solgipange välja, piilub nurga tagant, pärast käib nuusib üle. Meenuvad ajad, kui meil kaks colliet olid. Ükskõik mida me ei teinud, käisid nemad tuulamas kohe, keela või ära keela. Ikka nende nina kuskil ette jõudnud, kasvõi kana kaagutamise peale muna järgi tormata. Olin aru saanud, et üks koer oli selgeks teinud, et kana kaagutamine tähendab maitsvat einet. Mitte küll kogel-mogeli vaid koos koorega, muidugi muna hammustati õrnalt pooleks ja sisu limpsiti kiirelt tühjaks. 
Eile tõstsin kanadele kuuti head paremat, aga natukese aja pärast tegelane noorkoll kuudist tuli. Imestan ta omapärase söögiisu pärast. Söögi panen ette, nirult sööb, aga koerte seltskonnas muutub ärritunuks ja kipub teisi näksama oma nõelteravate kutsika piimahammastega. Hämmastav, et tema ei kuula miskit, teada saamas on ta 5-e kuuseks ja lähenemas puberteedi iga. Ootan põnevusega, milliseks kujuneb aeg siis noore koeraga. Sellel ajal tuleb palju-palju mängida ja koolituses pühenduda käsklus ,,siia" ja ,,kõrval" harjutamisele läbi mängu. 
Eelmine nädal pidin puhastama ta mädanema läinud haava, selle protseduuri ajal sain tunda ta hambaid ja iseloomu. Näis milliseks kujuneb meie elu uue ,,kollionuga".

                                                Väga kena, aga ilus sügisene pilt.

                                                                  Toanotsukesed.

                                                                            Peidus.

    Nädal tagasi toimus Velisel laat ja saatsin sinna kaks last, kuna minul endal töökohustused 48 tunni näol piirasid igatepidi eraelu, pidin planeerima, mõtlema ning agiteerima lapsi koostööle. Ja kõik mis plaanitud said tehtud. Kahe tüdrukuga caniskrossil osaletud. Ise olin väheke mures. Olen tänulik töökaaslastele, kes siis mind mõistsid ning vastu tulid. Sain vahetada ühe päevase töö aja öögraafikusse. Praktiliselt 5 ööd järjest tööl käia röövis ära mu une. Kuid õnn, et mul on loomad, kellega tegeledes saan alati une tagasi ning maandun nagu nott voodisse. Ilma igasuguste muremõtetea. Kuigi neid on iseenesest on kuhjaga, ei lase ma nendest oma elul segada. Hoian vaka all. Ja teen koostööd, kellega olen sellepärast seotud. Miskit olen õppinud, et rasketes olukordades peab pöörduma isiklikult ikka indiviidi poole ja rääkima

                                             Hommikused sügishetked kohvitassi kõrvalt

Eile hommikul koju autoroolis unistavatesse mõtetesse mahtus kõike. ,,Kui koju saan viskan veidiks ajaks pikali. Arutlesin veel, et kas juua kohe enne pikali viskamist kohvi arvuti taga või teen seda pärast. Koju jõudnud pool hämarast hommikutunnist silmadega heinamaad uurides. Silmasin hobusekarja, jessas unus kõik mu unelused roolitaga veeta mõnus hommikutund lõõgastused, mis nüüd asendus kõige pealt riiete vahetusega, kuni karjakopli parandamisega.
Pärast mitmetunist rahmeldamist oli kohting veterinaarameti poolt suunatud isikuga, kes kontrollis hobuste vastavust passide (joonised passis) ja kiipide järgi. Mul hea meel ja vetil sama, kuna kiibi numbrid kohe leitavad ja loetavad. Kõige lõpus pidi vet töötaja kirjutama iga hobuse passi veel kuupäeva ja allkirja tehtud kontrolltööst. Kogu see lugu võttis ikka aega, pärast seda toimingut, aga käik raamatukokku raamatut tagasi viima. 
Lugesin värkselt ilmunud Vatmani teost, osalt fantaasia, osalt tõeselt ja mitmest allikast (mõtlen kogemustest) kokku miksitud ebatsensuursete väljendustega rikutud maaelu paljastades. Mõtlesin Kati mõttes, kes maalib läbi oma raamatu eestimaisest elust, kus abielud järjest lõhki lähevad või kokkupuututud erinevate inimeste huvide veidi mahalseks kirjutamisega. Nagu sellest raamatust palju välja lugeda võib. Üks hea vanasõna mis mulle ikka ja jälle meenub ,,igaüks räägib oma rikutuse astmest". Mulle meeldiks õnneliku sisuga lood, kus leitakse ning jõutakse lõpliku õnneni. Nagu pea iga miunasjutt lõpeb.
Järgmine aasta ma enam puhkust ei võta. Lihtsalt motiiv puudub, edaspidi käin oma tuttavatega matkadel või siis ühe või kahe lapsega eraldi.

Tekitasin pliidile tule alla, et keeta vanni jaoks paras ports kuuma vett. Alustasin hommikut, mitte parima tervisevormiga. Oletasin juuu eile töö juures lahtiste akende all liikumisest oma kukla ära külmetasin, millega kaasnes k o h u t a v peavalu.  Püüdsin läbi mitme protseduuri leida taas tervise ning naasta lubatud tegevuse juurde. 
Korra helistasin oma töökaaslasele, kellele kurtsin oma tervisest ühte koma teist, arvas teine, et juu ma töökohalt viiruse enesele hoopis külge saanud. Imestasin, et olin selle unustanud. 
Nii kui ma alati ära olen, kipub kogu mu obesekari aiast välja ronima. Mõtisklen, et kes siis vooluga aia täna seekord lõhkus ja muidugi Lipton on jälle tema isiksus tagasi.... ütlen vastik... vastik... vastik.... mis sellest, et munad maas (pahameel tekitab otsekohesust) ja arvab ennast jälle täkuks. Ja et kogu karja kuhugile paigutada, siis läks ikka paar tundi, kui osa hobuseid parandatud aeda transportisin. Ning iga kord metsapoole samme seades, vabandasin koerte ees, et seekord ikka ilma nendeta lähen.
Hobused koju saanud, osad jäid veel sisse, plaanin ajutiselt täku aga karjast eemaldada ning mõne aja eraldi hoida. 
Esmaspäeval koju naastes ootas kodus ees kurb uudis, oli üks toajänku siit ilmast lahkunud. Muidugi selja taha jäi 5 öötööd. Lahe värk, hakkama sain, lisaks kõigele kahel päeval lapsi rahvusvahelisele koertekrossile vedanud, kus Anete ja Lara saavutasid kolmanda koha ja pesamuna Sassuga 6 koha. Lihtsalt mis teha, olen nende saavutuste ülirõõmus. 
Oleme olnud tegusad, aga nüüd plaanime hobustele pühendudaet miskit saavutada ja olla tgusad mitmel rindel. 
Koerateraapia vallas on ka uudiseid, kuid nendest siis juba järgmisel nädalal.