Nüüd siis poiss rõõmudeta ja muidugi meil rahu majas. Kui olin eelnevalt tööd teinud, pakkunud täkuna teda nii siia kui sinna. Keegi ei tundnud tema kui täku vastu huvi. Ja nüüd johaidii, oleks pidanud täkuks jätma. Ühes kohas öeldi, et jah nemad nii kõrgeid loomi aretuses ei kasuta. Ja üsna mitmed hobusekasvatajad soovitasid ruunata. Ja nüüd jah, mul eriti suuri plaane, karja suurendamiseks pole. Eelkõige maade kasutus piirab hobuste arvu suurendamist ning ma ise pole veel ,,hobuhullusele" maad andmas.

Kui palju on neid, kes degusteerivad loomatoite? Või uurivad, mida  sisaldavad? Tavaliselt need, kelle loomadel on tegemist mõne toiduaine talumatus.  Mina uurin ka ja on tekkinud kogemuste pagas, millist toitu soetada. Miks mu mõtted sellele läksid. Siilionu, kes meil toas vabalt elab, annan talle öö tundideks süüa. Olen proovinud mitmeid konserve, mitmeid firmade roogasid, mis võiks talle maitseda. Ei saa öelda, et poest ostes peab teine kord kliiniku müüjale vastu tulema ja ostma just selle, mis odavalt müüa. Siilil ju oma maitse ning imestan, et loomadele ei soovita pidevalt toite vahetada. Siilionu on lahe tegelane, oleme leiutanud juba variante, et oma pesakasti püsima saada, kuid juba on tekkinud tunne, et lausa lendama õppinud ning hommikuks ainult tühi pesa. 
Kutsikas kasvab, collidega seee värk. Iga toit ei sobi. Imestan, et kõik peab olema kohe ja värske ning peab saama teiste koerte suhtes kehtestada. Toas katsetasin, ei söö ning nurub õue. Õues kohe läheb ja uriseb ning paneb vanemad koerad enda ees taanduma. Mis teha, juba teab, et on kuninga staatuses...
Tellitud on kaks põka kärutäit sõnnikut, kuid ei viitsi vinnata. Isegi raha teenimine ei tekita kohe isu sõnniku peale laadimisel. Muigan enda sees peituvat mõtet, kas teist lihtsamat moodust pole, kuidas sõnnik kärusse peale veereks.  
Jahedad ilmad on tekitanud ka söögisus muudatused, isu millegi rasvasema suutäie järele... 

- 2 ja külmunud autoklaasid...

Järjekordne öötöö hommik selja taha saand. Autosse omi asju viimas, leidsin muidugi läbinähtamatu auto eest. Klaasid puhastanud, esimene soe masinas sees võisin külastuse bensukasse teha, et osta pisikese koguse kütet saele, lisamiseks seguõli. Imestasin 1l õli hinda. Koju saanud tervitasid mind esmalt Sofie ja Sassu. 
Mõtlesin, et korra viskaks pikali, et sooja saada, eile tööle mineku riietus ei olnud küll -2 kraadise ilmastikuolude vastavaks. Kuna mu vanem tütar täna kodus, tema suhtlemine ei lasknud uinuda ning siis otsisin ülesse sooja pesu ja suusapüksid.  Keetsin kohvi ning hubasuse ja mõnusaks äraolemiseks tegin pliidile tule alla. Mõnus soe levimas majas ning muusikaks kuivapuu pragin. Naudin vaikust, peatselt õue toiemtusi tegema, tellitud on kaks koormat sõnnikut. Sügistöödega olen ma sellel aastal järjepeal, mõttes mõlgub, et oktoobriks peab lõpetama õueboksid noortele. Väheke materjali metsast lisaks vedada. Ja muidugi veel lammutustöö...
Täna pean leidma aega trenni jaoks. Eelistan kahe järjestikuse öötööle maastikule minemist. Aitab väsimust peletada.
Kena karge päikseline hommik.

Tere sügis!

Saabus, tuule, vihmaga teine. 
Jahedus paneb kaaluma, et mõnedel hobustel aeg tekki seljas kandma hakata. Viljale täna järgi vaja minna. Ratas autost ja traktorikäru ajada akna alla, vaja üks koorem sõnnikut külas peale transada. Selle aasta kartulivõtul ei osalenud, kuna puud talveks tegin üksi, siis midagi peavad ka teised kodus tegema. Ja kuna ma kartult söön väga vähe, eelistatud toiduained, oad, herned, tatar, manna, riis jne. Lapsed muidugi tahavad , teevad ise praekartuleid.
Öö andis analüüsida toimunud teraapiakoerte salajasest eksamist. Mida muud, kui asjaosalise enda käest mailitsi vastust ei saanud, helistada  pole mõtet telefoni vastu ei võeta, aga küsimused õhku kerkinud. Nii palju tulemusi mul on, et need kes said oma koetele litsentsi on õppinud väismaal mingit moodi loomadega seonduvaid. Nimesid siia kirjutama ei hakka, kuid mainin olen tähelepanelik koolitusi või Eestis tegutsevaid inimesi muul viisil tähele panema, mis haridust keegi omab ja kus keegi ennast täiendamas on käinud. Ja oletan, et tegelikult võisid need ambitsioonikad, huvitet litsentsist ning võitlus koeraterapeudi tiitlile Eestis võib võtta pahameele suuna. Mõtisklen, kas on mõtet jätkata, või jätkan sellel tasemel nagu olen ise seda teinud. Lasen ajal selgust tuua...

Hommikul toimunud trenn päris pisikestega oli okei, siis Lipton mängis rodeohobust teisel pool aeda sadula all Anetele. Vaatasin trenniplatsil, et egas miskit, et Anete jääb temaga jänni ning platsil siis selle aasta poniratsutajad (märtsikuust käinud). Vahetasime Anetega treeneri kohad. Jätkasin Lipsuga väljapool trenniplatsi pühendumisega, et saaks poisi kuuletuma. Kõik oli okei, kohe nii nagu oleksime iga päev trenni teinud. Lõpetasin traaviga ja poisil higi voolamas mööda kaela alla. Algul plaanisin Liptoni ka trenniplatsile koos teistega, aga plaan jäi katki. Kaks mära väljendasid juba Liptonit lasipuu juurde tuues armumisemärke. Ega see inimjutt hobusemõistusele selgust ei too ja nii tuli vastu võtta otsus, et Lipton jääb väljapoole trenniplatsi.
Sai täna veel karjaaed korda tehtud, viisin siis hobused jälle metsa, kust siis üks seeneline pani mu sinise platsämbri pihta... ühe korra nägin toda onklit oma massinaga mööda kihutamas...
Hea meel veel selle üle, et reedel sai käidud enne tööle minekut maastikusõidus hobustega. Ja tänu hobustele möödus mu 36 tundi öötööd, lennukalt.
Mainin vaikselt, et egas need vanurid ka nii suured magajad pole, öösel toimetavad suures majas nagu nähtamatud kummitused, kes külmkappi külastades, kes jälle kohvi keetes jne. mõni jälle suitsuruumi külastades unustab ära, et teised tahavad magada. Paugutavad unustades enese ja teised üldse. Eks mu öö siis neid jälgides mööduski...

Koffetan, mõtted keerlevad mitmete teemade ümber.  Eelkõige juurdlen inimsuhete, töö-tegemiste ja muus osas lisaraha teenimise üle. 
Kirjutasin ühele pahandavale inimhingele kirja, kes ootas ja lootis, et hakkan saatma õunu posti teel. Olles ühe portsu selliselt pakkinud ning postitanud, ei tekita huvi teistele selliselt heategevust tegema. Lihtsalt, metsas ja seenelkäimised on võtnud aja ära. Ja nüüd plaani võetud kevadlille sibulad maasse istutada. Küsimus kaua võin hoida oma daaliat õuepotis? 
Lipton sai eile vabadusse, tuli seekord hoovi, jalutas malmvanni juurde ning mulistas mõned sõõmud külma karastust hinge alla. 
Teine pool tuli seda mulle tuppa ütlema, et mu täkk pidi õues kappama. Ma tegin imestava näo ja küsisin, kuidas ta suudab kapata... tean ikka rahumeelselt. Mu abikaasa kipub loomade käitumisi väheke ülepaisutama. Tema kardab hobuseid. 
Andsin siis eile vetile tagasi sidet poisi opist taastumisprotsessist. Minulgi hea meel, paistetus alanenud ja poiss nagu kullatükk rahulik köie otsas. Õnneks pole veel päitseid peast maha hõõrunud. Mul üsna mitu poni teevad nii. Kui Lipton täkk oli, siis hõõrus ta omi päitseid nii mitu korda maha. Pidin pidevalt leiutama, et päitsed peas püsiksid.
Inimsuhetest sellisest vaatevinklist, kes kardab üksi jääda, üks mu tuttav on kolimas ja alustasma uut elu uues kohas. Olles kõige sellise virv-var elukeerisesse tõmmatud... võib-olla olen ise selline, kellele tegelikult meeldib aeg-ajalt nõu anda, kuid teatud piirideni. Kõige lõpuks pean ise oma elu elama ja teiste inimeste psüühilist laadi pinged jäävad isikuenese lahendada. Vahel peegeldan tagasisidena mõne hea tuttava olemise.
Psühholoogia on huvitav asi, viimase kahe kuuga olen lugenud selle sisulist kirjandust üle 20 raamatu. Teemaks ikka inimsuhted... Täiskuu ööd ei andnud und õnneks jagasin oma seisukorda veel mõne hea tuttavaga, kelle analoogne olemine mindki lohutas. Imestasin, et võisin olla piisavalt rahmeldanud, kuid mida ei tulnud oli uni. 
Eilne orienteerumine läks hästi, sain kõik punktid kätte, aga jooks ise on jama, pean leiutama mingi uue võhmatrenni. Ujumises suudan korraga maha ujuda 2000 m, aga joostas kasvõi 1km on raske. Ratast sõites oki-toki olemine. Nii see on...