Täkupoiss Lipton on saanud stressist üle ja saab õues käia. Teeme ka trenni, esiti küll individuaalselt. Sai alustatud ka rakendikoolitusega. Hea meel temaga tegelemisel. Muidugi, kui hommikul vaja päitseid pähe panna, keerab selja. Keeran minagi talle selja, siis kohe pöörab ringi, uudistab, et miks ma ei järgne talle ning lõpuks seisab mul külje all ning müksab ja laseb rahulikult kaks paari päitseid pähe panna. Ühed on pehmed ja teised veidi karmimad. Kuna pea on tugev, siis pehmest materjalist päitsed on talle käkitegu puruks rebida. Mul on nii kahju tema poolt kaotatud presendist, torika päitsed, mis on aidanud mul kõige hullemaid hobuseid taltsutada. Nüüd siis jah, enda väljamõeldud päitsemetega oskuslikult köietada. 
Olen saanud paaril korral mustikal käia needki sügavkülma pakitud. 
Kohtusin üks päev Raikküla talli peremehe Veljoga, kellega tekkis mõnus pula jutu vestmine. Mind ajab  muigama, et kui nüüd keegi seda veel tõena võttis, siis varsti pool küla tühje jutte täis.
Sel nädalal veel proovisin minna nelja tunnisele ratsamatkale Moodra sillani, alustades Loe silla tagusest heinamaalt. Kuid mu hinge puges väike õud... angervaks oli minu kasvus. Kohati oli vaja maha tulla sadulast, et teha kindlaks kraavipõhja pehmus (hobune võib vajudes jala välja väänata). Sadulast maha astunud, kadusin hobuse kõrval kõrguvasse metsikusse rohurindesse. Üritasin ülesse hüpates midagi näha, kuid jah... mis kõrge see kõrge. Pikalt edasi liikudes, püüdsin vanema tütrga aimatavat teed kõrguvast rohust leida ning suunaga Moodra sillale jõuda. Ühel hetkel tee lõppes ja vihm muutus korrapealt padukaks, siis ei jäänud meil muud, kui keerata ots ringi ja tuldud teed tagasi. Aeg-ajalt põigates puude alla varju paduka eest. 
Ilmaga seekord ei vedanud. Riietus mul oli ok, aga kes kaasas olid, natuke nappis rõivistus. Ise riietusin kihiti, kuid mainin vihma need ei pidanud, kui koju saime olin minagi sama märg kui teised. Muret valmistab vihmaga see teema, et sadulad ja muu hobuvarustus ikka nahast olema. Need pärast vihma kuivatama ning korralikult sisse rasvatama. Liiga kuivaks kuivatatud nahal on omadus hiljem murenema hakata. 
Omad lapsed haigeks ei jäänud ning järgmine päev peale platsitrenni kohe ka Hiiumaa suunas punuma panime. 
Hiiumaal saime parajat ilmataadi mürglit kogeda. Muidugi kaunis Vanajõe oru RMK telkimisala oli meie jaoks täitsa super. Meie päralt. Käisime ära Ristnas ja Kõpus, lihtsalt tegime tiiru peale. Koertest oli kaasas Lara, kes ilmutas tohutut kaitse-valvekoera loomust. Olles valmis kõike ründama. Imestan, kodus on nii leebe ja valmis suhtlema, kuid võõras kohas, muutub kurjemaks ja ründajaks. Hoidsime siis teda rohkem rihma otsas. 
Õnneks Pipi olukord (kärntõve juhtum) paranemas. Sügelemine on kadunud ning uus karv kasvamas. Helistasin ja andsin ka vetile teada. Viimane neljas süst on veel teha, siis veel mõnda aega jälgimist ja paralleelselt jälgida vaja teisi koeri. Kuigi teistele sai profülaktiliselt tehtud täpilahusega. Kuid puugid ründavad koeri ikka ei ole aidanud see kuidagi neid putuklisi eemale tõrjuda. Täna leidsin Sassult lausa kolme kordse puugi, kes siis nagu peremeesorgani külge imenud või vene kukla Matrjoška järgi (nukk sees on järgmine, kunis pisemani välja).
 

On ka häid uudiseid. Kustuti ühe spordiklubiga ühinema, et saame ka käia võistlemas kaugemal. Kuna lapsed on spordis võimetega silma hakanud. Hea meel selle üle. 
Oleme korraldamas esmakordselt alustanud poniratsutajatele võistlust. Esialgu plaanime oma talu siseselt. Kõikide nendega, kes on viimase aasta platsitrennidel osalenud. Püüan lähimal ajal kätte saada värvilised koonused ja eraldada võistlusplatsi.
Anetele esitasin tellimuse võistlusplatsi kava koostamiseks. Ootusärevus ja teadmine, et tulemas võistlus oma talus. 
Kahel korral on käidud mustikal ja sügavkülma talevks säilima pandud. Õunamoosi lõhnad majas  ning purgid talve ootele  sahvrisse. Eelmise aasta moosegi alles, mõni punasesõstra pakend, kui ka rabarberi pakendeid. Miskit leidub varasalvest. 
Tänavu aastasele õunamoosile sai lisatud veidi ingverit. Kui talv käes ja hoidiste proovimiseks aeg küps saan öelda, et kas moos on tõesti hea. 

Viimaste päevade sündmused on tekitanud palju segadust ja arusaamatust. Koertele rohtude ostmine (profülaktilises mõttes) nii igat masti parasiitide vastu, tekitas ikka päris korraliku kaose rahakotti. Olen niigi juba ühe koera ravile kulutanud päris korralikult. Hetkel ei võta ma Pipit mõnda aega metsa ratsamatkadele kaasa. Mina pole soosinud omapäi tegutsemist ja nüüd siis tagajärjed käes. Õnneks, mitte küll hullemas seisuses, sai piir peale pandud juba kahtluste korral, mitte ma ei jäänud ootama, kui koer karvutu ja kärnas oleks. Kuna esmane pilt selgitas järgmisel päeval silmade mädapõletikuga, mille puhul alustasin kohe ravimi kasutamist. Kuid tajusin, et silmade raviks ei piisa enam tavalistest silmatilkadest. Sekkuma peaks juba antibiootikumiga, otsisin ülesse veti, kes siis mulle ka selle ravimi hankis. Rääkisin kogu loo ära, kuid tema veel ei kinnitanud mu kahtlusi kindlalt (ma ei näinud, kelle koer maha murdis ja millise välja nägemisega - mõtlen metslooma kasukat). 
Koer sai keti otsa pandud, et jälgida, et mis toimub tema käitumises. Kahe - kolme nädalaga otseselt ei muutunud midagi. Peale neljandat nädalat ilmusid esimesed kärnad ja karvutud laigud (koer eriti palju ei sügelenud), sellise piltdiagnoosi alusel pöördusin uuesti veti poole. Kirudes ennast, et julgesin pöörduda maakonna linnas asuva kliiniku personali poole, kes nõudsid koera enda juurde läbivaatuseks ning uuringute alustamiseks. Mõttes saatsin nad kuu peale. Mu koer kellel porbleem, pean veel transportima linna, et see saaks veel läbi protseduuride veel suurema stressi, kellele autosõit probleem. Olen proovinud ja seisan kindlalt selle vastu, et kasutada igasugust medikamente koera transpordiks oksendamise vastu (on olemas iivelduse maha võtmise rohud). 
Olen aastatega selgeks saanud, et koerad ei kannata suurtes kogustes ravimeid ja iga ravim jätab oma jälje, kunagi ei tea, milline ravim mõjub tõhusalt ja milline võib anda kogu protsessile vastulöögi. Mul on kogemus oma kolme saksa lambakoerga, kes said kirbu allergia (tegemist siis erinevate aastatel tegeldud probleemiga), järjest kangemate rohtude kasutuselevõtt viis selleni, et koerad kaotasid kogu selle raviportsessi käigus immuunsuse ja muidugi oli tol ajal puudulik ravimite osakaal mis mõeldud koertele spetsiaalselt teatud allergiate raviks. Ja eks aeg on parandanud ravimite osakaalu, kui ka kliinikute ravikvaliteeti oskuslike ning südamega vetide olemas oluga.
Teadmine, et mul on õigus otsustada, kelle valin koera ravijaks on siiski loomaomaniku ostsutada. Ja nüüd tagaselja on jõudnud jutud, et oi kui paha ma olen, et koerprobleemiga kellegi teise jutule pöördusin. Tegemist siiski, et kliinik tunneb süümekat, et jäid suurtest rahadest ilma. Ja üldse on konkurents maakondlikul tasemel siiski keeruline. Niikui nii maksan ma hobuste probleemide korral veel kordi rohkem rahasid välja, kuid siiani olen saanud hakkama oma teadmistega, kui tekib probleem pöördun siiski omaala spetsialiteeti omava veti poole.
Ma arvan, pöördutakse ikka selle juurde, kes siiski tunneb ja teab mu koeri rohkem, kui kliiniku personal. Kui käisin kevadel koertele ussirohtu ostmas, keerati kõik mu pakutud koerte kehakaalud ümber.  Ma ei viitsinud vaielda, mõtlesin las siis olla, et teen teine kord koertele uuesti.Olles saanud päris hulga tablette ja kaalusin igaks juhuks kõik koerad uuesti üle. Andsin vastavalt selle järgi, millise kaalunumbri sain mina. Ja nüüd kui mul linna asja, käin linnast ühest kliinikust koertele ussirohtu toomas. Kas ei tekita pahameelt, kui mu jutt keeratakse ümber oma teadmiste järgi.
Ja ülekõige eelistan veti suhtumist loomaomanikusse, kui see juba ütleb mulle, et pean suu kinni panema, et nemad teevad uuringud ja siis ütlevad, mis koeral viga. Tean seda, et  kliinikutes räägitakse eelnevalt, kas inimene soovib uuringuid või leiatakse mingi leebem variant, aga mulle öeldakse, pean viima, muidu olen paha-paha loomaomanik. Juba suhtumine tekitab usalduse ning sideme veti ja loomaomaniku vahel....

Viimaste päevadega olen mõelnud nii Varbola puupäevadele ning mõelnud, et millest nii vähe osavõtjaid ja mis tulevik toob. Eks kellegi käest kuuleb, kui palju oli ostlejaid jne. Mis see minu mure. 
Minu nägemus Varbola puupäevad peavad saama uue korraldaja. Mulle tundub, et vana on väsimas ning miskit uut pole sündimas. 
Talvel sündis otsus minna osalema Kurgja eesti tõugu hobupäevale ratsa, kuid viimasel hetkel otsustasime rataste kasuks. Sõitsime siis Rapla raudteejaama ning siis Viljandisse liikleva rongiga Ollepa jaama. Ja sealt oma kondiauruga juba tuttavatesse paikadesse (paar aastat tagasi kolasin sealsetel RMK Oandu-Iklasse suunduval matkarajal). Tutvustasin lastele huvitavaid paiku, mida sealsed Kurgja ümbruse metsad peidavad. Plaanisime küll Saeveski metsaonnis oma öö veeta, aga see oli juba mobiilsete meeste poolt hõivatud. Ei usalda kergekäeliselt tundmatusse seltskonda söösta. Isegi ei alustanud vestlust. Mainisin lastele, et teatud distantsil peaks olema üks varjualune ja nii oligi, et sinna suundusime. Ja meie jaoks isegi vaba. Tegime oma söömise ja pakkisime lahti ööveetmiseks magamiskotid ning pugesime sinna. Ööd valgustamas tehtud väike lõke (sääskede peletamiseks), mida aeg-ajalt käisin kohendamas. Hommikul valmistasin toidu ning jätkasime teekonda Kurgjale. 
Kurgjale jõudes oli juba märgata esimeste hobuste kohalolu ning kiireid saginaid takistuste sättimisel. Kahju on, et vanemal tütrel läksid kaduma hulka pilte meie matkast ja hobupäevast. Kuidagi kesine värk tundus.  Üle poole päevast veetsime Kurgjal vaadates siis osalejate esinemisi nii takistussõidus, kui tünnisõidus. Ja võitjate autasustamisi. Rakendit ei saanud lubada, kuna öömaja plaanid võetud veeta Mukri rabas oleva vaatlustornis oli sihtpuntiks võetud. 
Kurgjalt teekonda alustanud, võtsime suuna esialgse plaani kohaselt Vändra poole ja teatud km pealt tegime pöörde paremale suunaga Võidula peale. Päris huvitav kohake, viidastatud ja korrastatud elamute ümbrused andsid teada enda ümbrusest ning kollektiivsest keskkonnast. Mingi seletamatu müstiline tunne valdas seda paika külastades. Üks tütardest kihutas juba minu teadmatuses  Mukri suunas. 
Metsavahele jõudes ja suunaga Mukri suunal, tuli sõita õnneks mitte pikalt üle 9 km Murki rabasse. Esmase õhtusöögi tegime rabaserva jäävas varjualuse-lõkke kohas. Kui palju ühe õhtujooksul kohtasime vaatetorni külastajaid. Viimased külastajad käisid veel keskköö paiku. Kui saanud pikali visata ja uinuda, siis ülesäratajaks sai meile alanud vihmasadu. Kolisime väheke paremasse kohta, kuhu tuul ei puhunud vihma meile pähe. Ja nii hommikuni, korra ärkasin ootamatu astusime peale, ärkasin vaatasin. Üks maastikuriietes tädi tervitas, vastasin pool läbi unise olemise samaga ning näinud, et tegemist sama sookaaslasega, viskasin uuesti pikali. Ja und kestis 7.30 mil vaatasin esmaselt jälle ning alustasin söögi tegemisega. 
Seekord jäi koduliseks poeg Joel. Vahepeal olid muidugi hobused jälle vabadusse pääsenud ning tema toimetas siis need tegelased teise aeda. 
Koju naasnud asjad lahti pakkinud ning loomad üle vaadanud. Leidsin, et Pipi peab saama lõpliku ravi ning eilse ja tänase süstimiste järel võtsin otsuse, et peab teistele koertele ka profülaktilises mõttes ka rohtu manustama, õnneks on see tilklahus, mida pannakse turjale.  Muidugi on need retseptiravimid ja käib asi loomaarsti kaudu. Olen jälginud kogu selle perioodi koeri ja seda enam asjaosalist ennast, kes viimati murdis maha minu teadmata ning nägemata juuli alguses mingi eluka (tundub, et siis tõvekandjat). Päris pikk peiteperiood, kuid silmad reetsid kohe alguses, et midagi on korrast ära. Sai silmi ravitud põletikust, jätkasin jälgimist ning sügelemise ja kõrvadesse tekkinud kärnade korral tegin kõne vetile. Saades kinnituse oma kahtlustele, jäin veel ootama, kas asi läheb hullemaks või kaob ravimite manustamiseta. Kasutasin hobsutele mõeldud suvise nahaallegria sügelemise leevendavat pastat, mis muidu alguses ikka aitas, kuid hiljem enam leevendust koera sügelevale nahale ei toonud.  Vahepeal jõudsin suhelda veel mitme sama ala tegelasega mõlemad arvamus olid mulle nati segased nii ma lõpuks valisin ühe inimese ravimeetodi ja  taktika. Kahtlen alati, kahju on oma koera torkida niisama ning hirm kaotada oma neljajalgset ka ei soovi. 
 

                                                        Lara nautimas merevõlusid.

                                                            Mustika metsas

                                            Varbola puupäevad, sel aastal osales vähem skulptoreid.

                                                                        Lähenev sügis

Nüüd on aega jälle täkule pühenduda. Peseme teist igapäev. Muidugi igatseb väga karja saada, kuid  me ei lase. Praegu pole selleks õige aeg ja järgmiseks aastaks karja suurendada ei soovi. Tahan ära müüa. Soovin edaspidi käia paaritamas. 
Täna panin isegi mõneks tunniks õue, et saaks õhtujahedust nautida ja rohelist ise ampsata. Ja muidugi trenn kuulub igapäeva tegemiste sisse. Lisaks saab teda veel veevooliku all pesta. Vett naudib täiega.

Igal juhul annetatud värvidega saab ka palju mämgida. Enamus tööd tegid lapsed. Eile tegin ise mõne kummi värvimisega algust, sütitades lastes tegutsemisalget. Ja täna kordamööda neljakesi nokitsesid takistusi värvides. Andes nii ilmetutele rehvidele uue ilme. Lapsed ehk siis noored lubasid oma oskusi täiendada veel isa autorehvidel, muidugi millest viimane küll keeldus.