Viimaste päevade sündmused on tekitanud palju segadust ja arusaamatust. Koertele rohtude ostmine (profülaktilises mõttes) nii igat masti parasiitide vastu, tekitas ikka päris korraliku kaose rahakotti. Olen niigi juba ühe koera ravile kulutanud päris korralikult. Hetkel ei võta ma Pipit mõnda aega metsa ratsamatkadele kaasa. Mina pole soosinud omapäi tegutsemist ja nüüd siis tagajärjed käes. Õnneks, mitte küll hullemas seisuses, sai piir peale pandud juba kahtluste korral, mitte ma ei jäänud ootama, kui koer karvutu ja kärnas oleks. Kuna esmane pilt selgitas järgmisel päeval silmade mädapõletikuga, mille puhul alustasin kohe ravimi kasutamist. Kuid tajusin, et silmade raviks ei piisa enam tavalistest silmatilkadest. Sekkuma peaks juba antibiootikumiga, otsisin ülesse veti, kes siis mulle ka selle ravimi hankis. Rääkisin kogu loo ära, kuid tema veel ei kinnitanud mu kahtlusi kindlalt (ma ei näinud, kelle koer maha murdis ja millise välja nägemisega - mõtlen metslooma kasukat). 
Koer sai keti otsa pandud, et jälgida, et mis toimub tema käitumises. Kahe - kolme nädalaga otseselt ei muutunud midagi. Peale neljandat nädalat ilmusid esimesed kärnad ja karvutud laigud (koer eriti palju ei sügelenud), sellise piltdiagnoosi alusel pöördusin uuesti veti poole. Kirudes ennast, et julgesin pöörduda maakonna linnas asuva kliiniku personali poole, kes nõudsid koera enda juurde läbivaatuseks ning uuringute alustamiseks. Mõttes saatsin nad kuu peale. Mu koer kellel porbleem, pean veel transportima linna, et see saaks veel läbi protseduuride veel suurema stressi, kellele autosõit probleem. Olen proovinud ja seisan kindlalt selle vastu, et kasutada igasugust medikamente koera transpordiks oksendamise vastu (on olemas iivelduse maha võtmise rohud). 
Olen aastatega selgeks saanud, et koerad ei kannata suurtes kogustes ravimeid ja iga ravim jätab oma jälje, kunagi ei tea, milline ravim mõjub tõhusalt ja milline võib anda kogu protsessile vastulöögi. Mul on kogemus oma kolme saksa lambakoerga, kes said kirbu allergia (tegemist siis erinevate aastatel tegeldud probleemiga), järjest kangemate rohtude kasutuselevõtt viis selleni, et koerad kaotasid kogu selle raviportsessi käigus immuunsuse ja muidugi oli tol ajal puudulik ravimite osakaal mis mõeldud koertele spetsiaalselt teatud allergiate raviks. Ja eks aeg on parandanud ravimite osakaalu, kui ka kliinikute ravikvaliteeti oskuslike ning südamega vetide olemas oluga.
Teadmine, et mul on õigus otsustada, kelle valin koera ravijaks on siiski loomaomaniku ostsutada. Ja nüüd tagaselja on jõudnud jutud, et oi kui paha ma olen, et koerprobleemiga kellegi teise jutule pöördusin. Tegemist siiski, et kliinik tunneb süümekat, et jäid suurtest rahadest ilma. Ja üldse on konkurents maakondlikul tasemel siiski keeruline. Niikui nii maksan ma hobuste probleemide korral veel kordi rohkem rahasid välja, kuid siiani olen saanud hakkama oma teadmistega, kui tekib probleem pöördun siiski omaala spetsialiteeti omava veti poole.
Ma arvan, pöördutakse ikka selle juurde, kes siiski tunneb ja teab mu koeri rohkem, kui kliiniku personal. Kui käisin kevadel koertele ussirohtu ostmas, keerati kõik mu pakutud koerte kehakaalud ümber.  Ma ei viitsinud vaielda, mõtlesin las siis olla, et teen teine kord koertele uuesti.Olles saanud päris hulga tablette ja kaalusin igaks juhuks kõik koerad uuesti üle. Andsin vastavalt selle järgi, millise kaalunumbri sain mina. Ja nüüd kui mul linna asja, käin linnast ühest kliinikust koertele ussirohtu toomas. Kas ei tekita pahameelt, kui mu jutt keeratakse ümber oma teadmiste järgi.
Ja ülekõige eelistan veti suhtumist loomaomanikusse, kui see juba ütleb mulle, et pean suu kinni panema, et nemad teevad uuringud ja siis ütlevad, mis koeral viga. Tean seda, et  kliinikutes räägitakse eelnevalt, kas inimene soovib uuringuid või leiatakse mingi leebem variant, aga mulle öeldakse, pean viima, muidu olen paha-paha loomaomanik. Juba suhtumine tekitab usalduse ning sideme veti ja loomaomaniku vahel....