13. august 2014

Viimaste päevadega olen mõelnud nii Varbola puupäevadele ning mõelnud, et millest nii vähe osavõtjaid ja mis tulevik toob. Eks kellegi käest kuuleb, kui palju oli ostlejaid jne. Mis see minu mure. 
Minu nägemus Varbola puupäevad peavad saama uue korraldaja. Mulle tundub, et vana on väsimas ning miskit uut pole sündimas. 
Talvel sündis otsus minna osalema Kurgja eesti tõugu hobupäevale ratsa, kuid viimasel hetkel otsustasime rataste kasuks. Sõitsime siis Rapla raudteejaama ning siis Viljandisse liikleva rongiga Ollepa jaama. Ja sealt oma kondiauruga juba tuttavatesse paikadesse (paar aastat tagasi kolasin sealsetel RMK Oandu-Iklasse suunduval matkarajal). Tutvustasin lastele huvitavaid paiku, mida sealsed Kurgja ümbruse metsad peidavad. Plaanisime küll Saeveski metsaonnis oma öö veeta, aga see oli juba mobiilsete meeste poolt hõivatud. Ei usalda kergekäeliselt tundmatusse seltskonda söösta. Isegi ei alustanud vestlust. Mainisin lastele, et teatud distantsil peaks olema üks varjualune ja nii oligi, et sinna suundusime. Ja meie jaoks isegi vaba. Tegime oma söömise ja pakkisime lahti ööveetmiseks magamiskotid ning pugesime sinna. Ööd valgustamas tehtud väike lõke (sääskede peletamiseks), mida aeg-ajalt käisin kohendamas. Hommikul valmistasin toidu ning jätkasime teekonda Kurgjale. 
Kurgjale jõudes oli juba märgata esimeste hobuste kohalolu ning kiireid saginaid takistuste sättimisel. Kahju on, et vanemal tütrel läksid kaduma hulka pilte meie matkast ja hobupäevast. Kuidagi kesine värk tundus.  Üle poole päevast veetsime Kurgjal vaadates siis osalejate esinemisi nii takistussõidus, kui tünnisõidus. Ja võitjate autasustamisi. Rakendit ei saanud lubada, kuna öömaja plaanid võetud veeta Mukri rabas oleva vaatlustornis oli sihtpuntiks võetud. 
Kurgjalt teekonda alustanud, võtsime suuna esialgse plaani kohaselt Vändra poole ja teatud km pealt tegime pöörde paremale suunaga Võidula peale. Päris huvitav kohake, viidastatud ja korrastatud elamute ümbrused andsid teada enda ümbrusest ning kollektiivsest keskkonnast. Mingi seletamatu müstiline tunne valdas seda paika külastades. Üks tütardest kihutas juba minu teadmatuses  Mukri suunas. 
Metsavahele jõudes ja suunaga Mukri suunal, tuli sõita õnneks mitte pikalt üle 9 km Murki rabasse. Esmase õhtusöögi tegime rabaserva jäävas varjualuse-lõkke kohas. Kui palju ühe õhtujooksul kohtasime vaatetorni külastajaid. Viimased külastajad käisid veel keskköö paiku. Kui saanud pikali visata ja uinuda, siis ülesäratajaks sai meile alanud vihmasadu. Kolisime väheke paremasse kohta, kuhu tuul ei puhunud vihma meile pähe. Ja nii hommikuni, korra ärkasin ootamatu astusime peale, ärkasin vaatasin. Üks maastikuriietes tädi tervitas, vastasin pool läbi unise olemise samaga ning näinud, et tegemist sama sookaaslasega, viskasin uuesti pikali. Ja und kestis 7.30 mil vaatasin esmaselt jälle ning alustasin söögi tegemisega. 

Seekord jäi koduliseks poeg Joel. Vahepeal olid muidugi hobused jälle vabadusse pääsenud ning tema toimetas siis need tegelased teise aeda. 
Koju naasnud asjad lahti pakkinud ning loomad üle vaadanud. Leidsin, et Pipi peab saama lõpliku ravi ning eilse ja tänase süstimiste järel võtsin otsuse, et peab teistele koertele ka profülaktilises mõttes ka rohtu manustama, õnneks on see tilklahus, mida pannakse turjale.  Muidugi on need retseptiravimid ja käib asi loomaarsti kaudu. Olen jälginud kogu selle perioodi koeri ja seda enam asjaosalist ennast, kes viimati murdis maha minu teadmata ning nägemata juuli alguses mingi eluka (tundub, et siis tõvekandjat). Päris pikk peiteperiood, kuid silmad reetsid kohe alguses, et midagi on korrast ära. Sai silmi ravitud põletikust, jätkasin jälgimist ning sügelemise ja kõrvadesse tekkinud kärnade korral tegin kõne vetile. Saades kinnituse oma kahtlustele, jäin veel ootama, kas asi läheb hullemaks või kaob ravimite manustamiseta. Kasutasin hobsutele mõeldud suvise nahaallegria sügelemise leevendavat pastat, mis muidu alguses ikka aitas, kuid hiljem enam leevendust koera sügelevale nahale ei toonud.  Vahepeal jõudsin suhelda veel mitme sama ala tegelasega mõlemad arvamus olid mulle nati segased nii ma lõpuks valisin ühe inimese ravimeetodi ja  taktika. Kahtlen alati, kahju on oma koera torkida niisama ning hirm kaotada oma neljajalgset ka ei soovi. 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

1.04.2024 karjalaskew päev

Mõnusad ilmad on saabunud, koristan kopleid ja ühtlasiu valmistume esimestele võistlustele ja jälle Hiiumaale ratsaorienteerumises osalema. ...