Järgmiseks nädalaks lubatakse soojakraade, ongi hea, peab alustama põllutöödega. Eriti suurt plaanis pole. Kartul on kindel, aga enne pean lõplikult sõnnikuveod lõpetama. Eelmise aasta istutatud põõsakesed valmistavad hetkelist muret. Ei näe miskit rohelits lehetippu kuskilt (kultuurmustika ja vampli taimedel) pohlad on ainukesed, mis rohelised. Lillepeenrad pean katma kanade pärast. 
Uurisin inglise springeri sügavamat tausta ja minu üllatuseks selgus ühe kenneli omaniku vestluse järel, et seda sorti tõug kardab kohutavalt tuuletõmmet ja üldse läks minu arvamus kenneli omanikust lahku. Uurisin ühe jahimehe käest, kes kasvatab saksa lühikarvalisi linnukoeri, kuna eelmine aasta sügisel olin mures oma sakslase pärast. Mida ma pean ettevõtma, kui ilmad jahedamaks muutuvad. Tegin endast parima, sai teisele meisterdatud fliismantel, kuid seda kasutada ei saanud kauaks. Üks hommik jalutas peni lihtsalt jälle ilma kõigeta õues ringi. Õnneks lahenesid asjad nii, et osa asju kogesin katse ekistuse meetoditega läbi, kui teised karvased koerad eelistasid õuekuudi heintes magada, siis saksa lühikarvaline eelistas maja siseselt (sadularuumis-välja ehitamata tuba), kus siis ka suur ahi mida vajadusel kütame, tegemist hobuvarustuse hoiukohaga. Nahk ei kannata niiskust ja vajab piisavalt sooja temperatuuri, et ei tekiks hallitust. Ja muidugi, kõik mis toimub selles toas, kuulen magamistuppa. Eelmine aasta soojade ööde korral eelistasid koerad majas ööbida ja üks öö... Nuputasin mina, et mis toimub. Kuulan ja kuulan, püüdsin selgitada, et mis häälega tegu - oleks nagu norskamine, kuid kuidagi metalne heli. Püüdsin mõelda, et kes võiks norsata. Kuna hääle järgi ei suutnud selgeks teha, mõtlesin, et lähen vaatan ikka, et mis või kes teeb sellist omapärast häält.
Vaatama minnes leidsin siis vaatepildi, Sass oli oma aseme vedanud ukse taha, kus seisis metallist pesumasina trummel auguga. Ja tema siis norskaski väga sügavalt nii, et tekkis omapärane heli, trummel tekitas omapärase kaja selle läbi.

Kevad ja märad.
Tundub, et kevad on ikka täiehooga käivitanud hormoonid märadel. Ja minu jaoks muutus elu juba peadpööritavalt raskeks. Märad alustasid küüni kallal oma lammutustööd, et pääseda täku juurde ja muidugi täkk seestpoolt, kellele siis muidugi hormoonid möllamas. Vedasin hoone olulistesse kohtadesse elektrikarjuse ja jälgisin lähedalt, et mis toimuma hakkab. Kes ikka uksele lähenes ja uudishimust nina karjusenöörile pani ja särakat saanuna kohalt karjamaale lendas. Nüüd on rahu majas. Täkk rahulikum, saan tegeleda temaga rahulikult ei tule keegi enam mind segama, kui käin täkku küüni alt välja võtmas, et tegeleda temaga. Kui loom on närvis on ta ettearvamatu ning ettevaatlik ja siis on ta valmis igasugusteks ootamatusteks. Viimased päevad on temaga väga meeldiv olnud.
Sai käidud sel aastal ka esimesel orienteerumise jooksul, rajal polnud viga, eks ööbiku raba üllatas, see mis ta 1981 aastal oli, seda ma eest enam ei leidnud. Sel ajal oli tehtud tervisrajale omased vahendid, kus joosta ning teha venitus-füüsilisi harjutusi. Ja tähistatud rajad km viisi. Natuke trööstitu mulje. Püüdsin miskit tuttavlikust sellest kohast leida, kuid ei. Rääkisin ka lastele, et kõik see paik oli kuidagi võõras, mitte miskit tuttavat.
Mõte oli ka orienteerumisele kaasata koer Lara, kuid tema viimasel hetkel keeldus kaasa naasemast, tekkis jälle suur hirm inimeste ees. Olen viimased päevad Sassut- Larale seltsiks kaasa vedanud, kuna Sass on tasakaalukas samas inimesesõber, kelle abile võin täitsa loota. Rapla linnas kahe koeraga liigeldes oli mõni inimene võhik koeratõu alal ja põgenes kaugel olles üle tee, arvates, et koerad on kõik hirmuäratavad. Muidugi Lara see tahtis igakord jälle kraavi põgeneda, et pääseda ära inimesega kohakuti jõudmast. Püüdsin leida taktikat koera hirmude leevendamiseks. Kuid üks võlusõna on, see on ,,edasi", siis nagu hetkeks unustab ja ei tee inimest enam märkama.
Ees seisab caniskross Pärnumaal, sinna plaanime minna kahe koera ja lapsega, esiti jään mina rohkem kaasaelajaks. Mul veel kahe päeva pideva treeningkoormuse pärast jalad päris valusad.
Üritasin veel pinki teha, kuid ei jaksanud saagi käes hoida, imestasin, millest käed nii valusaks läksid ja ära ruttu väsisid. Lükkasin pingi tegemise järgmisele nädalale.
Unistan veel ilusast ja huvitavast aiast, kuid ühe selle valmis vormini jõudmiseks kulub ikka pikk aeg. Otsin hetkel sobivaid plaate jalgteele ja ääriskive täidetud kattega kõnniteele.

Õhus on kevadet ning hobustel järjest armulõõm südames. Täna möllas ja püüdis täkule lähedale saada Testemona, aga praegu olen seda meelt no ei mingeid varsatootmist. Muidugi täkk marutab jällegi omamoodi, proovides isegi kahel jalal mööda seina ülesse ronida, kuid mida takistab on lagi... Uhh jube see kevad eriti hobuste poole pealt, lugesin täkule ning oma suguvõimelistele märadele sõnad peale, et see aasta tuleb neil ainult unistada täkust. Plaanin ühe tuttava mära juurde kuuks ajaks saata. 
Käisin täna kahe koeraga kliinikus, vaja oli vaktsineerida, sain väheke hurjutada, et oleksin veel pidanud tegema ussikuuri. Olin hämmingus... pidin äärepealt ütlema, et nii palju ja tihti... isegi hobustele ei lubata teha tihedamalt, kui ainult vajaduse korral. 
Pärast kliinikut läksin automaadist võtma raha, et pärast tasuda killustiku toojale (õu vihmaga kohutavalt porine) majauksest ei pääse ma kunagi autosse... mõte jah killustiku eest tasumiseks raha automaadist võtta, olles hajevil täna unustasin sellises olekus oma kaardi automaati. Olles juba autoga jõudnud Raela sillale, kui helises mobiil, vaatasin, et tundmatu number. Kuulasin ära ja eks muidugi ehmatus suur, pöörasin autonina uuesti Rapla suunale ning Maxima ette ja seal siis Stella mulle kaarid ulatas. Nii hea on tunda, et hobuinimesed tagastavad kaotatud just õigele omanikule. Super elu.
Mineraal ämber läheb väga hästi hobustele peale, juba poole peale limpsitud.
Herta oma pisikese Armastusega olid täna väljas, küll ta on ulakas hobupiiga, jälle karjusenöörist ikka läbi ja isegi üks post andis järele. Kurtsin lastele, et küll hobuvarsad nii ulakad on.. Aade mainis, et kas oled unustanud, et hobulapsed ongi ulakad. Leppisin sellega, kuna nad kõik mulle sellised tükke teinud, aga peatselt pean nad elektriga harjutama. Praegu käib Herta sellises aias, kus voolu sees pole. Iga kord Herta õue pannud titega, on nende seltsis mann kohe, kes tahab seltskonda.
Merisea poega kutsume Koaalaks niisama lihtsalt näo poolest meenutab. Kuid tema tulevik on selline, et peab uude koju minema ja  papa Lola peame eraldi panema. Elu on huvitav.

- 9 kraadi külma ja lumi maas. Meil talv tagasi. Hommikul töölt naastes lipsasin enne tuppa minekut veel Hertat ja tema lapsukest kaema. Eks pisikesed ole kõik armsad, kuid Herta olemasolu on mul väga oluline, siis kui mul traktor ei tööta või vaevab tol masinavärgil mingi probleem. On Herta see, kes peab siis alati hädast välja aitama. Ja siis eks arvata võib, et Herta saab omale suure tähelepanu, kuna aastaid lisandub ja hobune aastatega vanemaks jääb, siis on vaja toekamat vedajat jälle. Kuna Liptoni ja Herta ühisel meelel sünnitus seda mõtet ka kannab. Hea meel, selline tunne nagu mina oleks ise millegi erilisega hakkama saanud, aga see selleks. Iga päev meie peres muust juttu polegi, kui Herta enda lapsest.
Sain eile siis kätte 20 kg ämbri, kus sees mineraalid. Näis kuidas see hobustele peale läheb. Sool&küüslauk on poole  peale limpsitud, kuid kõige enam võetkase hoogsalt lakukivi. Loodan, et hobused asju mõistuse piirides või doseernigud nendes pangedes õiged, mis ei tekita hobustel terviseprobleeme. Kui olen midagi ostnud kasvõi mineraale või kaera või müslit, siis ma tunnen alati sellest ülimat suurt head meelt, tahan ikka, et nendel neljajalgsetel  võimalikult kõik ok korras. Lihtsalt jälle korralikult alanud päev.

Panin meelega lumise pildi, jah nii see on, et talv võitleb kevadega. Eks mõne aja pärast ole näha, kes peale jääb. Täna panin Herta titega mõneks tunniks välja ja jalad olid okei. Varss lustis õues olemist, nende karjamaale lisanud meie pisike isepäine mann, kes siis üritas suhelda Herta L'amurellaga ja pisike merisea notsu on ka vahva tegelane. Iga uue looma elu algus on vahva.

Viimane märtsipäev... Homme aprill ja Herta varsake on saamas kolme päevaseks, eks meil oli ka väike probleem temaga. Sündis ta esi jalgades toonusega. Juba ühel jalal oli pühapäeva hommikuks paistetus alanenud ning astuda suutis täis kabjale, aga teine jalg oli veel pool säärt paistes ning kabjapiirdel paistetus. Tegin mõlemale jalele massaazi, väikseke on meil pideva tähelepanu all, emme Herta on tubli emme. Muidugi mainin, et kui varsake sündis, siis mu süda rõõmustas väga, kuna Herta sai lõpuks oma südameunistuse. Nimetan Herta lapsukest Armastuseks, kuigi sai pandud prantsuse pärane nimi, et mitte anda mõista mis selle nime taustas peitub. Mainin ka saladuskatte all, et Herta lapsega läbi kõhu (ehk siis kõhutitaga). Ta on julge suhtleja, on ära harjunud sellega, et teda käin päevas mitu korda masseerimas jalga. Muidugi täna õhtuks oli ka teise jala paistetus alanenud. Ning mu süda rahul. Esmaseks mida ma alati pärast poegimist jälgin on varsa ülesse tõusmine ning astumine ja muidugi esmase ternepiima imemine. Kui veel trehvan, siis ka soolepigi ehk mekooniumi eemaldamine soolest.
Päevast päeva hobuste keskel tegeledes on hakanud silma aktiivselt suhtlev Anett-Anne-Mai. Käib ja lunib tähelepanu. Päris julge teine. Varssadest ei räägi, kuna need kõik julged, kuid peatselt vaja veel päitsed pähe vaja panna. Päris põnev elu saab olema.
 

Selle aasta üllatusmuna on Herta eile õhtul sündinud märavarss Lamourella.