Viimane märtsipäev... Homme aprill ja Herta varsake on saamas kolme päevaseks, eks meil oli ka väike probleem temaga. Sündis ta esi jalgades toonusega. Juba ühel jalal oli pühapäeva hommikuks paistetus alanenud ning astuda suutis täis kabjale, aga teine jalg oli veel pool säärt paistes ning kabjapiirdel paistetus. Tegin mõlemale jalele massaazi, väikseke on meil pideva tähelepanu all, emme Herta on tubli emme. Muidugi mainin, et kui varsake sündis, siis mu süda rõõmustas väga, kuna Herta sai lõpuks oma südameunistuse. Nimetan Herta lapsukest Armastuseks, kuigi sai pandud prantsuse pärane nimi, et mitte anda mõista mis selle nime taustas peitub. Mainin ka saladuskatte all, et Herta lapsega läbi kõhu (ehk siis kõhutitaga). Ta on julge suhtleja, on ära harjunud sellega, et teda käin päevas mitu korda masseerimas jalga. Muidugi täna õhtuks oli ka teise jala paistetus alanenud. Ning mu süda rahul. Esmaseks mida ma alati pärast poegimist jälgin on varsa ülesse tõusmine ning astumine ja muidugi esmase ternepiima imemine. Kui veel trehvan, siis ka soolepigi ehk mekooniumi eemaldamine soolest.
Päevast päeva hobuste keskel tegeledes on hakanud silma aktiivselt suhtlev Anett-Anne-Mai. Käib ja lunib tähelepanu. Päris julge teine. Varssadest ei räägi, kuna need kõik julged, kuid peatselt vaja veel päitsed pähe vaja panna. Päris põnev elu saab olema.