13. aprill 2014

Kevad ja märad.
Tundub, et kevad on ikka täiehooga käivitanud hormoonid märadel. Ja minu jaoks muutus elu juba peadpööritavalt raskeks. Märad alustasid küüni kallal oma lammutustööd, et pääseda täku juurde ja muidugi täkk seestpoolt, kellele siis muidugi hormoonid möllamas. Vedasin hoone olulistesse kohtadesse elektrikarjuse ja jälgisin lähedalt, et mis toimuma hakkab. Kes ikka uksele lähenes ja uudishimust nina karjusenöörile pani ja särakat saanuna kohalt karjamaale lendas. Nüüd on rahu majas. Täkk rahulikum, saan tegeleda temaga rahulikult ei tule keegi enam mind segama, kui käin täkku küüni alt välja võtmas, et tegeleda temaga. Kui loom on närvis on ta ettearvamatu ning ettevaatlik ja siis on ta valmis igasugusteks ootamatusteks. Viimased päevad on temaga väga meeldiv olnud.
Sai käidud sel aastal ka esimesel orienteerumise jooksul, rajal polnud viga, eks ööbiku raba üllatas, see mis ta 1981 aastal oli, seda ma eest enam ei leidnud. Sel ajal oli tehtud tervisrajale omased vahendid, kus joosta ning teha venitus-füüsilisi harjutusi. Ja tähistatud rajad km viisi. Natuke trööstitu mulje. Püüdsin miskit tuttavlikust sellest kohast leida, kuid ei. Rääkisin ka lastele, et kõik see paik oli kuidagi võõras, mitte miskit tuttavat.
Mõte oli ka orienteerumisele kaasata koer Lara, kuid tema viimasel hetkel keeldus kaasa naasemast, tekkis jälle suur hirm inimeste ees. Olen viimased päevad Sassut- Larale seltsiks kaasa vedanud, kuna Sass on tasakaalukas samas inimesesõber, kelle abile võin täitsa loota. Rapla linnas kahe koeraga liigeldes oli mõni inimene võhik koeratõu alal ja põgenes kaugel olles üle tee, arvates, et koerad on kõik hirmuäratavad. Muidugi Lara see tahtis igakord jälle kraavi põgeneda, et pääseda ära inimesega kohakuti jõudmast. Püüdsin leida taktikat koera hirmude leevendamiseks. Kuid üks võlusõna on, see on ,,edasi", siis nagu hetkeks unustab ja ei tee inimest enam märkama.
Ees seisab caniskross Pärnumaal, sinna plaanime minna kahe koera ja lapsega, esiti jään mina rohkem kaasaelajaks. Mul veel kahe päeva pideva treeningkoormuse pärast jalad päris valusad.
Üritasin veel pinki teha, kuid ei jaksanud saagi käes hoida, imestasin, millest käed nii valusaks läksid ja ära ruttu väsisid. Lükkasin pingi tegemise järgmisele nädalale.
Unistan veel ilusast ja huvitavast aiast, kuid ühe selle valmis vormini jõudmiseks kulub ikka pikk aeg. Otsin hetkel sobivaid plaate jalgteele ja ääriskive täidetud kattega kõnniteele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

1.04.2024 karjalaskew päev

Mõnusad ilmad on saabunud, koristan kopleid ja ühtlasiu valmistume esimestele võistlustele ja jälle Hiiumaale ratsaorienteerumises osalema. ...