Alanud aasta on mao aasta ja selline tegelane on pildile võetud Berliini loomaaia terraariumist. Igaks juhuks distantseerusin fotoka objektiiviga ikka kaugemalt. Eks pelgasin, et ehmatan teda fotoka välguga. Käisin siis 6 päevasel bussireisil Berliinis. Kahju on see, et ilm seal pool ikka talvine ja ei mingit rõõmsat päikest. Reis oli tore, seltskond suurepärane ja giidiga jäin rahule. 

Koju saanud, andsin üle pisikesed kingitused lastele ja muidugi mu lapsi haaras tol õhtul entusiastlik keele harrastus. Laurale kingittuseks toodud loodusepiltidega raamat oli lugema ja õppima kutsuv. Toodi välja sõnaraamatud jne. Ma ei saanud sellele reisile koos lastega minna, kuna ressursid nappisid ja samas sain hea kooli  raha arvestuse osas, kui palju peaks kaasa võtma raha.

Kodus oli sujunud elu lastel tavapäraselt tegutsedes ja tavalisi toimetusi tehes. Poeg Joel oli uue aisa meisterdanud (suurepärane, kallistasin teda selle eest), nii armas temast. Eelmine läks Herta rallimise peale praguliseks ja lastele mainisin, et kui tagasi tulen toon uued aisapuud koju. Poeg jah tema ennetas mu mõtteid.

Üks teema mis mind paelub on akvaristika troopiliste kaladega. Ja sai sedagi nähtud, kuid populatsioon troopiliste kalade osas oli loomaaial vähe pakkuda. Esindatud olid akvaristikas populaarsed ja levinud kalad. Ja muidugi esindatud oli Balti meres tuntud kalad, nagu on haug, atlandi tuur(minu teadmist mööda on tuuraliste arvukus populatsioonilt väga kasin), karpkalad (on need siiski sumpades ja kalakasvanduses levinud liik) ja säga. Muid kalu mul silma nagu ei hakanud. Kahju on see, et aeg oli piiratud ja kõiki eksponeeritavaid  olevusi silmata ja lugeda ei jõudnud. Juba akvaristika majja soovisin eelkõige putukate  ja kahepaiksete pärast. 

Tunnistan, et unustasin konna nimetuse, kuid minu üllatus, et maailma mürgised konnad on tiba tillukesed ja silmaga leidmiseks peab ikka olema piisavalt tähelepanelik, et seda leida. Nüüd nendest nähtutest tunnistan, et meie kahepaiksed on sümpaatsemad ja silmapaistvamad. Ikka kui hüppab ei kao kuhugile rohujuure tasandile ära. 

Üks valdkond mis mind huvitavad on kullilised ja kotkalised. Pärast Berliini loomaaia külastust tekkis tahtmine oma päälinnas asuvat loomaaeda külastada. Kujunduslikult on Berliini loomaaed kaunis ja huvitav, kuid mis teha. Teatud loomaaedade juhid loovad oma näo ja teatud keskkonna nõudmistel rajanevatel seaduste prismade vaadates. Ülekõige paelus mind siiski kaelkirjaku maja, hästi huvitava arhitektuuriga. Üks asi mis mind loomaaeda tõmbas on loetud lood loomadest, mille on andnud välja Berliini loomaaias töötanud loomatalitaja. Hetkel ei meenu selle raamatu pealkiri, aga üksikud loomalood on mul meeles. 

On ju sümpaatne maja... Kes elab maja sees...

Üks tegelane oli kaelkirjak. Ajalimiit pani mõtlema, et mida ma vaatan ja mida vaatamata jätan, sest territoorium oli suur. Peavärava lähedal oli üks linnutiik, kus selle servas üks uljas ja noor ülevas ja poseerimise tuhinas luige noorsand. Tegin pai, proovis mind küll nokaga näksata, kuid pai ma tegin mitu korda. Iga kord ennast kohevile-puhevile ajas ning kaea kenusse nagu ,,täkk mära karjale" lähenedes poseeris sellises asendis ennast siis kahele vene rahvusest neiule. Tegelikult kaifin neid sulelisi ja tiikide võrratuid kumerusi ja peaasi, tegemist veekoguga. Mulle meeldib tohutult vesi.

Väga mitmekesine kirev seltskond veelinde.

Olgugi talv ei heidutanud mind see hetkeksi, et valisin reisi sellisele ajale.

Piisoni maja ja mõned tegelased nosimas. Jällegi huvitav elupaik loomadele ,,mainin vaikselt, ise elaksin ka rõõmsasti selles majas".

Enne akvaariumi majja sisenemist paelusid jällegi mind kalad. Siin siis kuldkala värvi ja vormivarjunditega aretusvarjandid. Sarnast pilti võib leida Läti söögikohas Lidos. 

Igal juhul tänasest päevast on mul siis kolm mära jälgimisel. Tassa, Kati, Kellukas. See on põnev aeg. Igal juhul varsad on oodatud. Eks oleme lastega juba aegsasti arutanud ja mõelnud nimede peale. Siin veel ei avalda. Olen väheke ebausklik ja varakult avaldatud loomalaste nimed ei ole kunagi õnneks läinud. Ja eks eluaeg loomade keskel elatud ja kogetud, et palju asju kaasa saanud lapsepõlves. 
Sepatööd tehtud, silo veetud, noorhobustega tegeldud. Olgugi ilm väga taline, aga siiski vastuvõetav.

Kaunist urbepäeva.

Tõeliselt kaunis ja ilus palmipuudepüha (usklike inimeste hulgas väga traditsiooniline). Juba nädal tagasi olles võtnud plaanilisse jälgimis aktsiooni kaks poni mära, kelle suhtes tekkis juba ammu kahtlus, et varsti on oodata tite uudiseid. Ja nüüd täna jälle udarat katsudes, tundub, et Kelli-Kellukas võib olla see esimene mära, kes siis varssuma on oodata. Ma juba natuke pabistan, et kui kõik 5 mära lähestikku poegima peaksid. Uhh, loodan looduse imedele, et vast nii ei lähe ja poegimised jäävad siiski väikeste vahedega. 
Toodud heinarullidest on alles 9 rulli. Suurepärane, täna veame siis veel silo. 
Samas titeootus on põnev, kuid vaevarikas. Öid rohkem kulub jälgimisele. Pole sellist arvutit, et hankida veel kaamerad poegimise jälgimiseks. Õnneks on Kellukas varasemalt poeginud ja oodata on temal kolmas varss.
Ootame ja vaatame.

Neljapäeval jõudis koju 17 rulli heina, näis kui pikaks ajaks jätkub sellest 11 kabjalisele. Hein on ilus ja hobustele sobiv. Kuid hobestel selline rumal mood, kui korraga palju ees, siis kiputakse juba raiskama. Pidime lastega veel veeretama piisavasse kaugusse üksteisest. Ühe rulliga sai nalja veel. Olles siis koorma siloga koju saanud ja selle maha laadinud otsustasime lastega, et peaks tee äärest tooma ühe rulli reega hoovi talli akna alla. Nojaa ... ümber keeramise hetkel regi jäi kinni lumme kadunud karjusenööri taha ja see paraja plirakaga puruks lendas, muidugi Hertal ,,100" sees kohe, enne pidama ei saanud, kui koduväravas, kuid tempoga siis lumes galoppides kihutasime uuele ringile. Mina juba rõõmustasin, et rulli peale saime, kuid Herta tõmbas kähku, ilmat oleks jõudnud ohje peale tõmmata, kui kimas kõige minu ja reega juba mesilaste suunas. Kiire tegutsemine päästis asjade hullema olukorra tekke ära. Mesilaste juurest läbi hoovi uuele ringile, Hertal oli tõeline kiirendus sees. Kolmas kord otsustasin, et enam mitte ninaga kodus suunas vaid ninaga naabrimaja suunas ja postkasti juures keerasin kõige heinarulliga ringi ja koju. Enne ei hinganud kergendatult, kui alles talli akna all. Siis muidgi olime lastega õnnelikult... nagu öeldakse, et ,,Kolm on kohtu seadus,, ... kolmas kord heinarulli kojuvedu õnnestus. Öelge veel, et hobune on usaldusväärne. Teatud olukordades jah, aga et eile olid tal sõbranned väljas, siis üks oligi see tegur, mis teda selliselt käituma pani. Ta tahtis 100% olla  omade hulgas. Ja muidugi meie Sofie oma ulaka koeraolemisega meie elu veel omakorda põrguks muutis. Haukudes omakorda Herta peale, kui see tormas. Naersime, kuna vahelduseks hobuse vigurid äratavad talveunest. Siie tuleb teadmine, et hobune on ikka üks elav olend, kes vajab igal hetkel tähelepanu.

Tegin täna väikse jalutus tiiru koertele. Veeta nendega üks mõnus koosolemise aeg. Kuna Sofie, käitub minuga nii nagu mind pole üldse olemas. Metsa minnes panin ta esimest korda rihma otsa. Tiris mitu korda kaelarihma üle pea ära. Meisterdasin kähku veel rinnarihma juurde, mis hoiab kaelarihma üle kaela tirimast. Alul puikles, kuid teine koer kõrval käitus väga väärikalt. Mis tõttu pöörasin kõrval seisvale koerale rohkem tähelepanu. Viimastel päevadel olen lihtsalt temaga kimpus olnud, sõnakuulmine on väga vilets olnud. Jookseb ise tegema seda mis meeldib. Täna hobuseid välja ajades ei andnud vastavasisulist käsklust ühelegi koerale, aga tema tegi seda mis temale meeldis. Karju karjamaa ääres palju jaksad, aga tema ei kuule. Otsustasin miskit ettevõtta. Nii saigi teine rihma otsa haagitud. Pöörasin rohkem teistele koertele, tunnustades ja premeerides neid õige käitumise eest. Nautides elavaloomuliste koerte silkamist ja jälgede ajamist, õnneks on selline lumi, mis eriti koeri ei kutsu kaugemale tee äärest. 

Eile silo vedama minnes, selline teema. Herta nägi mind rakendi varustusega liikumas, kuid seekord ta ei jooksnud minema. Vaid pigem ree ümber keeramisel ja aiste kohale panekult, siis ennast aiste vahele sättis. Olin hobuse käitumisest üllatunud. Samas liigutatud, hobusele rakmeid  ümber sättides, küsisin Hertalt, et mis meeleolu sul täna on... Nii abivalmis ja sooviga mind teenida, see oli positiivne elamus, mille valmistas hobune. Iga päevaselt on hakanud väga häälekalt oma kohalolu väljendama toas elavad merisead. Ajutiselt pidime kolima nad tuppa (muidu närilised elavad köögis, aga talvisel ajal langeb köögi temperatuur kui +10 ja sellised kraadid ei sobi meriseale. Jäävad haigeks, sellises temperatuuris on kohastunud küülikud elama. Ja nemad ongi mul aastaringselt köögis. Merinotsude üheks vahvaks olemuseks on see, et kui meie sööme, tulevad nemadki pesast ja asutavad sööma. Vahepeal rituaalselt teisega toidulaua positsiooni pärast võideldes. Ja seda enam, kui kilekoti krõbinat kuulevad on kohe kisa lahti... Muusika minu kõrvadele, tean olen tähele pandud. Peangi homseks neile uue toidu ostma. Muidu on nad väga pettunud, kui ma neile hommikuti nende maiust ei paku. Olen saanud enesele lemmikud.

Juba sellel nädalal helistas mitmendat korda 360 kraadist Bert, kes uuris huntide kohta. Endal juba kerge piinlik tunne, oma lubaduse mitte täitmise eest. 
Täna siis ka selle korda ajasin. Uurisin mõnede inimeste käest, kus võiksin leida olulist infot huntide asukoha kohta. Pean tunnistama, et jäljesaak jäi väga kesiseks. Vahakõnnu suure lageda ala serva kraavipervel jah hundu jäljed, kuid mida sügavamale metsa, siis teatud aeg polnud midagi näha. Vahe peal leidsin, et küll on mõnus mööda jäätunud ja lumega kaetud piki oja suusatada. Peamiselt metsloomad armastavad veekogude ääres liikuda. Kuid jah, ühel hetkel sattusin allika lähedale ja vajusin ühe jalaga koos suusaga läbi jää. Õnneks teine jalg suusaga oli juba kaldal. Pärast nägin igat moodi vaeva, et Velise oja mitmel korral ületada. Vaadates metsloomade liikumise järgi, ka nemad ei usaldanud veekogul oleva lume alla mattunud jääkaant. Usaldasin loomade liikumisi ja eelistasin ületada veekogu risti jõge murdunud tüvesid mööda roomata (suusad kaenlas). Teine raskusaste minu jaoks, kõrgete kraavikallastega kraavid nende pervedel turnimine. Võsa lokkab päris metsikult ja iga kord kraavipõhjas pidin otsima, kus oleks parim ülesse ronida. Pidin  ju külg ees mööda püstloodis tõusvat kraaviserva üles ronima, abivahendina kasutades puid ja oksi. Metssigadest leidsin vanu jälgi. Oravatest piisavalt jälgi, mõned nugise jäljed. Ja tohutult tegematta metsi ja üks koht oli väga eriline. Leidsin vana küüni asemiku, see oli super. Kohe paik meenutas ammu ilma vanade traditsioonikohaselt heinamaad... Mida siis leida võis, metsakasvanud too heinamaa. Tundus, et Velise oja mõju ümbritsevale metsakooslusele on avaldanud ikka negatiivset mõju. Palju on kuivanud puid. Selline seisukord tekitab väheke adrenaliini tõusu. Kuid jah, teadmatus, kaugel ma autost olen, kuid mobiililt kella vaadates sain teada, kui palju ma metsas suusatades aega olin kulutanud. Oja kallas oli täis puuderisu ja hakkas kerge tüdimus. Pidasin parimaks, metsast välja minna ja koju naasta. Vaja oli hobustele silo vedada. 
Mainin, et tänane päev läks siis asja ette.