Õnneks üks haigusperiood jälle möödas. Eile juhtus teadmatusest selline lugu, pangakaardil pea 1 euro suurune summa, millega oleks saanud bussiga sõita. Selgus tõde, et enam pangakaardiga bussis maksta ei saa. Ja siis miskit jalutasin 15 kilti koju. Nimetan seda siis kõnnimaratoniks. Auto jäi Rapla, kuna ei olnud kütteraha. Kütet jagus täpselt tööle sõiduks. Selle aasta  siis parim sportlik saavutus üle pika aja. Eks lihased teada, mis koju jõudes tundsin. Selle maa peal unistasin oma kaherattalisest tranduletist.
Kodu lähedale jõudes märkasin omi koeri naabrimaja suunas liikumas. Sass ees, oii Sass ei teinud numbrit, et ma koju teist kaudu tulin, arvas, et on õige koer kunagi. Hakkasin riidlema, arvas, et õigust on veel teeotsas mulle vastu tulla. Riidlesin koerad koju Pipi ja Sohvi seda tegid, kuid Sass jäärapäiselt teatud distantsil mind siiski ootama jäi. Koju saanud, panin Sassu ketti  ja ei mingit tähelepanu. Mõtlesin sellist asja, et kui kodust lahkun, panen ta nüüd iga kord kinni, kas siis majja või kuudi juurde ketti. Kuna ketis olemisaega aitavad Pipi ja Sohvi väga edukalt veeta. Pipi on hea kodu koer, Sohvil on veel palju õppida. Sellises eas kutsikad peavad kuulama palju käsklusi, siis saavad neist head kodu koerad. Collid on mul siiani head koduvalvurid olnud.
Hea tunne, sai siis hobustega tegeldud õieti Hertat üle pika aja jälle ree ette pandud ja silo veetud.  Hea meel tehtud töödest. Isegi kiirustasin, kuna hommikul olid jalalihased kanged meenutasin enesele, et oleksin nagu puujalgadega hobune. Määrisin valutavaid kohti, lihasvalu leevendava geeliga. 

Jälle lumi... jälle tõved kimbutamas. Kaks päeva peavalude käes vaevelnud ja hobused seega heinte peal olnud. Täna lootsin suure optimisiga, et suudan minna silo vedama, kuid mu suur abiline vanem tütar kah haige, teist päeva. Täitsa jama tunne valdab, kui füüsiliselt ikka päris nõrgaks mõni haigusseisund võtab. Pühapäeval siis kühveldasin lund ja iga natukese aja tagant käisin toas maha jahutamas. Ilm oli veidi jahe, ning higi jooksis korralikult. 
Kuid täna pärast lõunat jälle laia lund puistama hakkas, nii et tööle sõit pöörases lumesajus vaevu märgatav eessõitvat autotulesid mattes. Uhh ikka päris kõhe, isegi tee ääres seisvad plasthelkurpostid kadusid lumetuisu sisse. 
Merisead elavad oma tavalist argipäeva, üks hea asi mis neile meeldib on süüa endale meisterdatud heintest pesa riismeteni. See on nii naljakas, kuidas nad püüavad päras siis riismetest enesele pesa uuesti rajada. Ja uuele emasele meeldib otse söögikausis istuda ja süüa. Sealjuures teisi eemale peletades oma viginaga. Vahet pidamata käiakse joomas, nii et joogipudeli kuul lausa lõgiseb vahet pidamata. Ja kui veel telkut vaatame, siis ikka ühe silmaga kiikame sigade puuri. Huvitav on see, et kui me oleme teleri vaatajad, siis notsid ka tegutsevad vahetpidamatta. Pidev söömine ning seltskondlik hullamine. Tegelikult on nad vahvad tegelased.
Mis siis sai collie kõhuprobleemidest. Kolm päeva hoidsin dieedile, siis riisitummi peal. Collie ei soovinud üksi seda süüa, siis pidin jagama ka teiste koertega. Oli kohe söödav. Sai ostetud ka veel mingi ravim, mis tuli anda korra päevas, aitab soolte mirkofloorat taastada. Nime ei mäleta. Eks esimene asi võtab ikka enesetunde nadiks. Ehmatab korralikult, siis haarasin kutsika sülle ja eneselgi oli kohutav paanika tunne, et mis saab. Nii teen iga loomaga, kui märkan, et on miskit korrast ära. Õnneks laabus asi ühe päevaga ja ei pidanud teist loomaarsti juurde vedama tilgutite alla. Lõpp hea, kõik hea.

http://www.australianpaimenkoirat.net/rotu.php?linkit
Hakkan unistama, kui seda tõugu peaks mu ellu tulema, siis ta tuleb. Lihtsalt võrratu koer.

Täna hommikul sain ootamatult shoki. Läksin kanu vaatama ja süüa viima, kui minu selja taha oli ilmunud meie collie, kes mitte ei kõndinud enam normaalse koera kõnnakuga, vaid lausa taarus, komistas jne. Ehmusin sellist pilti nähes kohutavalt, esimeseks hakkasin analüüsima, millele pilt viitab ja mis haigusega tegu võiks olla. Ilma igasugugse põhjuse teadmata ravi teha ei tohi. Olles märganud saba ja tagumiste jalgade karvade ümbruses mingeid kuivanud olluse jääke. Oletasin, et kõht on võinud olla lahti. Analüüsisin, siis mis nad eile sõid. Meenus, siis korraks välgatas peas, et järsku koer on purjus. Kuid selle kahtluse hajutas loomaarstile tehtud mobiilikõne. Õnn, et kodus kapis leidus keefiri ja tehobakti, mida segasin mõõtelusikaga keefiri sisse ja Sofie maiustas 1 liitrise koguse keresse.
Mul jälle kergendus, samas teadmine, et pärmitaignast valmistatud tooteid ei mitte kunagi kutsikaohtu koerale. Täisealistel koertel pole häda kedagist. Igal juhul püüan olla uute toitudega ettevaatlikum, seda enam noorte koertega.

Kabala Lasteaed-Põhikooli loodusring

Loodusringi tundide sees on ka hobuseõpetus. Arvasin, et eelmine kord lubasin lastele, et täna tulen hobusega ja tundub, et sõna hobune toimib magnetina. Pean mõtlema, kuidas teha veidi suurem regi sõiduks, kus siis vähemalt 8-12 last peale ära mahub. Ja nüüd täna tundsin puudust teisest hobusest. Eks oli ka hiljaks jääjaid. Kolm last jõudsid kohale, kui meie tund oli läbi saamas. Ja nõuti, et pean nendega ekstra kohe sõitu minema.

Liiga palju päikse käes viibimine võib viia selleni, et võib jääda tõbiseks. Täna siis nohus, kergelt uimane, palavikku kraadinud pole, aga enesetunne sellegi poolest kiita. Pühapäevasest ratsutamisest on siis kõik võimalikud lihased k.a. valulikud. Selline tunne, nagu sant ülekere. Kuigi mu viimasest ratsutamisest pole teab mis pikk aeg tagasi, ainult nädal. Ja siis oli jah ainult tund aega. Käisin siis kahe hobusega, aga mis teha võrrelda, harjutustega või lihtsalt jalutussõiduga. Jalutussõidu järel ei kogenud ma miskit, aga pühapäev sai nii mõndagi harjutust enesele ja hobusele meelde tuletatud. näit. pikendatud traav sügavas lumes. Hobu jooksis meelsasti. Ja ise nautisin sama, kuid täna jah. ... võtan naljaga pooleks, kulub ära, siis tean mis asi on sportlik vaheldus ja eks muidugi 12 km suusatamist.
Tänane ilm on kahvatum ehk siis kui selline asi nagu päike hetkel puudub. Ja õues ka veidi vilum, õues läheb hingamine paremaks, kui toas. Kuid mis teha uimasena liigelda ja toimetada ka eriti palju ei taha. 
Õnneks eile sai palju silo veetud ja siis täna sellega hooletum. Hobused toimetatud, eks mingi aeg siis sisse.

Tänane päev oli sama, mis eilegi. Kaunis päike, mis lausa kutsus mind õue tegutsema. Plaanisin siis silovedu, olgugi, et karjamaal veel mõni kuhi, mõtlesin ,et teen siis alguse ära. Saigi siis see tehtud. Herta käitus täna super hästi, natuke nihverdamist, aga talutavas kontekstis. Kolm reetäit silo siis veetud. 
Eile käisin veel Teebaga maastikul ratsutamas, siis enne maastikule minekut, tallasin korraliku raja tänaseks siloveoks, et Hertal reega lihtsam oleks. 
Kahel sõidul kaasreisija rollis reisis kaasa Sassu, kes siis mängis kuulekat koera. Mainin, et tegelen lisaks hobusele veel koeraga, kuigi Sassu võib vahel tülikaks osutuda. Sellisel hetkel, kui mul vaja hobusele tähelepanu osutada, siis tema tuleb sülle istuma. Tegelikult on ta vahva tegelane, kellele meeldib akrobaatika ja oma jutt samamoodi. Kui ma läksin laupäeva hommikul vara kodunt välja, et tööle minna, siis ta püüdis mulle midagi oma vaiksel toonil jutustada ja need rippuvad mokad naljakalt kerkimas. Kujutage ette, hommikul naasta tööle ja meenutada kodust kaasa saanud koera emotsionaalset nägu, jääb ikka päevaks ajaks kummitama. Ja aus olla, siis ikka päev otsa saatis mind see emotsionaalne koera jutt.