Väsinud, päev on väga tegevusrohke olnud. Mitmel tasandil, korrastasin keldrit ja tegelesin veel noorte hobustega, kuna varsti seisab ees noore sälu identifitseerimiseks mõeldud kiibi panek. Siis selleks peab noor hobu olema küps eest poolt olema valmis suhtlema ehk siis lubama ennast puudutada pea poolt. Siiani sain ainult tagant ja külje pealt lähedale, aga eest mitte. Täna aitas mind selles osas palju ema Randa ise.Hobu Tita Anett toetus ühe küljega vastu emmet, nii leidis oma hirmule hea toetuse. Titale endale meeldib kõige rohkem kõhtu sügada ja udarahakatist. 
Pool päevakavast kuluski hobustele. Mõtlesin täna, et mul on vaja mõni kott saepuru, et lauta mõnusat puidu lõhna tuua. Siis kui mulle pakuti, oli käsil heinatöö ja nüüd kui vaja, siis pole jälle pakkujaid ja natuke liigub mul liikumise võimalus edasi. 
Hobused on hetkel mu lastud kenale rohelisele karjamaale, loodan sellest kaheks nädalaks hobustele söödaks. Näis millal tuleb esimene öökülm, siis peab hakkama heina juurde andma.
Iga päev käin ka seenel, kuid nii palju, et miskit purki saaks panna, ei ole võimalust olnud, siis olen leppinud, et saab pannile pandud. 
http://www.flickr.com/photos/urmaso/5697870161/ Gyromita infola Leidsin täna kodu juurest kiigeplatsilt, ühelt vanalt pehkinud kasepakult sügiskogritsa. Väga huvitav seen ise, Laura tõi sellise seene koju augusti lõpus, on seda tüüpi ka mingil määral ka söögiseen, kuid ma seda ei ole siiani degusteerinud, kunagi vast ikka proovin ära. Väga haruldane maatäht mis näitab ka vääriselupaiga ökotoopi.
Mul ei ole hetkel fotokat pean hetkel leppima teiste tehtud piltidega, kuid varsti teen enesele sellise kingituse, et hangin fotokaga mobiili, millega saab kohe pildi vastavasse kohta paigutada.

Lõpuks lahendus

Juba teab mitmendat nädalat uurisime ja puurisime lastega, et kes siis on see sellest väiksemast seltskonnast aialõhkuja. Juba eelmise nädala lõpuks oli sellel asjal selgus käes. Meie pesamuna Amanda, kes armastab aia alt läbi käia, meelitas enesega aia alt kaasa Randa tütrekese Anetti. Muidugi Anett aia alt läbi pugenud tekitas soovi ka emal lapsele järgneda nii see oli. 
Täna tegelesin aedadega ja noorte hobustega. Igale noorele hobusele pühendasin pea oma tunnikese. 
Täna selline naljakas lugu, ajasin Randa ja Eeva-Lotta segi. Arvasin hommikul, kellele esimeseks päitsed pähe panin on Eeva-Lotta, kuid alles siis kui olin teise aeda lasknud ja lauta tulnud, avastasin, et laudas olid hoopis Lipton, Eeva-Lotta ja pisike Anett, muidugi Amanda olin juba õue viinud, kuid teistest loomadest isoleerinud. Olin tema peale ikka päris pahane, kunagi ei tea, milleni ta võib oma ulaka temperamendiga minna.
Viisin siis üks haaval ka teised suksud õue ja viimaseks jätsin Anetti. Plaanisin talle päitsed pähe panna ja üldse inimeste maailma natuke tutvustada. Imestasin, et Randal polnud sooja, ega külma, et titte väljas polnud. Eks titt oli veidi paanikas, aga püüdsin rohkem temaga leida head emotsionaalset kontakti, proovisin teda sügada ja natuke kallistada ja anda isegi moka peale väikse musi (kui eetiliseks seda mõned inimesed peavad, see on minu stiil, et leida mingit kontakti loomaga). Päitsetesse suhtus ta piisavalt võõristavalt, kuid pole hullu. Randa tuleb juba nii palju lähedale, et pistab pea päitsetesse. Enam pole probleeme temaga karjamaalt ära toomisega.

Mind huvitavad seened ja keeleliselt ka teistes keeltes kasutatavad head söögiseene nimetused.
Lisan lingi http://www.funga.fi/
Vahel uurida teiste riikide tegemisi teaduslikul tasandil.
Olin kahel päeval seente koolitusel. Esimene päev oli tegemist kõikide seentega, mis kasvavad maapinnal ja teisel päeval oli tegemist torikseentega ehk siis puudel kasvavate seentega tutvumine ühe aastaste ja kahe aastaste puudel kasvavate seentega.
Eile hommikul oma silmi vaevalt avanud, kui  meenus, et peaks oma kodu ümbruse metsi studeerima minema, kas leian LK aluse Vurrik seene (Gomphus clavatus- torbikukujuliselt keerdunud kollakaspruunid viljakehad on pundis nii, et moodustub tõepoolest vurrikujuline kogumiku) rahvakeeli kannab nimetust seakõrv. See seen on kantud looduskaitse alla. Kuid inetrnetist ei leia sellele, küll mingit hoiatust kasutuses.
pildil näeb sellisena välja lingil ... http://commons.wikimedia.org/wiki/Category:Gomphus_clavatus

Tutvustan pihkast liimikut soome keeles Limanuljasko 

http://www.velutipes.com/natural/finn_index.htm

Tülikas kaaslane sügiseses metsas

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2514_2509.html

Algas siis eelmise nädala seisuga hobutervishoiu koolitus hobusekasvatajatele (osalejateks on siis harrastajad hobusepidajad). Tervishoiu koolituses teooria ja praktika osa viib läbi Ulvi Martin. Ma arvan, et tema nimi ei vaja eriti suurt tutvustamist, suurtele hobusekasvatajetele on ta tuntud hobuste günkeloog. Kuid kuulata tema teooria tundi on täitsa huvitav. Oskab hästi paeluvalt ja mõtetega süvendatult näidetega rikastada tundi. 

Kõige enam tekitas arutelu hobustel esinevad allergiad. 

Eile tuli siis minna tellitud ponisõitu tegema lapse sünnipäevale. Alule kodust lahkudes alustas Amanda oma iseloomu näitamisega Laurale. Kuid siis vahetasime ponid ja Laura sai kindla ning turvalise poni omale ja nii sai alustatud 11 km teekonda Raplasse. Kui hobustel või ponidel vaja Rapla minna, siis liigume kõige otsemaid teid (muidu auto või rattaga sõites tuleb kodust Rapla 15 km). Kogu arvestus seisneb kella ajal, 2 tundi kulub kogu selle teekonna läbimiseks. Kuna Amanda oli esimest korda sadulaga sellisel pikal teekonnal (muidu kodus on ta olnud sadula all platsil). Lasin lastel suuremate ponidega ees ära minna ja Amandaga jalutasin mööda tee äärt siis neile järele. Tagasi tulime rahulikus tempos, et nad saaksid kõik lõõgastuda ja ei läheks märjaks. Kuigi pärast sellist 6 tundi kodunt ära olekut panime nad ikka sisse (ei ole hea pärast füüsilist koormust kohe mahukate söötadega magu koormata... 

Jõudsin juhatada ühed tuttavad Tõrasoo LK alal asuvasse Kose raba serva pohlale, kuid seal käidud jälgede ja korjatud alade järgi võis öelda, et külastatavus on suur olnud. Õnneks jätkus ka neile, kes siis otsisid 1 l jagu pohli. 

Kõige tipuks olid lapsed vahe peal hobused sadula alla saanud ja koju naasnud rabaringilt istusin sadulasse ning siis sõit metsa 1,5 h-iks. Hobusteks olid Pauliine (Anete oli juhirollis), minu ees liikusid Herta(Anette) ja Teeba (Teelega)... ja mina ise Tassaga, kes mind eelmine aasta jõulude ajal maha kukutas. Kuid ega seekordki eriti ilma viperusteta ei matk ei möödunud. Olles saanud lagedale heinamaale, tahtis Paula oma harjumuse pärase kombe kohaselt galopile tõusta, kuid Anete keelas teda (hoides ratsmest tagasi-seekord olid peas hakamoorid). Siis tegi ta mõned sammud taandamist, kuid minu hobune otsustas pikali visata, et ennast sügada suure rohu sees. Esimese hooga ehmusin ise, mõtlesin, et järsku sadulavöö sai liiga pingsalt ümber tõmmatud. Õnneks põdrakärbsed (Lipoptena cervi) va sügisesed tüütud putukad, kes elutsevad põtradel, aga muude loomade karvade sisse lennates tekitavad lihtsalt kihelust. Mainin, et mulle endale pole see enam probleem, kui põdrakärbes juustesse lendab. Üksnes nende jalutamine juhatab mulle kätte asukoha ning vilunud liigutusega napsti juustest sõrmede vahele ja väike näpu liigutus ongi ära teine puruks pigistatud.

Särevere ja koolitus hobutervishoiu osas.

Kaks päeva hobuse tervishoiu koolitusel Säreveres, kus ühtlasi õpetatakse hobumajandust. Lektoriks või aine läbi viijaks on Ulvi Martin. Isegi mul on olnud au mõned aastad tagasi temaga teha koostööd. Kui seisin poni varsa kasvatamise probleemi ees. Vajasin tol hetkel nõu, kuidas toita varssa kitsepiimaga. Kuid temalgi tekkis selle koha pealt nõutus, kuid mainis, et peaksin selles osas ise katsetama ja omad järeldused tegema. Tegin nii, nagu tol korral mõttesse tuli, vahe peal uurides kitsekasvatus raamatuid (ajasin sõrmega järge piimakoostisest). Teada saada, mis asi võis tekitada ponivarsal kõhu kinnisust. Tol korral sai ka kitse söödaratsioon üle vaadatud ja korrigeerida mõne toiduaine võrra. See oli lahe, mis andis uue vaate iseenda suhtes ja mõtlemis ainet ning pidev kontroll kitse söötmises.
Mainin, ega mul selles õppematerjalis miskit uut pole, terminoloogias pole muutusi olnud, aga loomaarsti enda kogemuste põhine jutt on midagi enamat ja arvestuslik teema selles koolituses. Korrutan pidevalt enesele, et kordamine on tarkuse ema. Ja vahe peal on selline tunne nagu istuksin 20 aastat tagasi Kuremaa tehnikumis vet. tunnis, kus teemaks just haiguste diagnoosimine. Kaks korda on veel vaja käia. Siis nendest kordadest edaspidi. Homme aga praktiline osa tallis.

Natuke jalgratastest, käisin siis eile oma maakonna pealinna spordikaupluses rattale uut sisekummi ostmas. Kuulsin, siis sellist asja, et paljud, kes on ostnud ratta ja millel on sportventiil ei oskagi selle ventiiliga pumbata. Olin tõeliselt hämmingus, iseenesest pole mingit keerulisust, kuid ta on kapriisne vidin. Kui selle ventiili sees olev vedru puruneb pole sellega enam midagi teha. Seekord ostsin sellise firma toote nagu swalbe nimetuse all. Pean ette ka ostma sama firma mantli. Hetkel ma sisekummi vahetama ei hakanud, otsustasin, et vahetan siis, kui see tõesti puruneb. Saab näha kui kaua ma sellega sõita saan. Kummaline on see, et kallis ratas müüakse kaupluses selliste odavast materjalist valmistatud kummid nii sise, kui väliskummid.
Minu soovitus: ratas valige selline, mis oleks kindel, et sellega hakkama saate. Mina oman hetkel sportmaastiku ratast. Kui öelda, siis peaaegu 10 sisekummi on kulunud 1 aasta ja 4 kuud. Minu jaoks on seda päris palju. Varemalt sain hakkama 2 aastat ühe sisekummiga ja välismantel pidas vastu 7 aastat, kui ma alles selle ära vahetasin. Traat hakkas välja tulema. Nüüd vahetasin juba uuel rattal, mis oli aasta ainult minu kasutuses olnud juba tagumise mantli... hästi uskumatu.
Olengi viimasel ajal palju nende asjadega kurssi püüdnud viia. Profiratturitega suhelnud ja nendelt saanud nippe, kuidas hakkama saada spordiventiiliga. 
Käisin täna ülevaatust tegemas autole. Läbi ei saanud, eks peab veel mõned nipped-näpped tegema. Ootan homme teenindusettevõtte hinna pakkumise ära, paistab kas lasen siis korraga või mõni detail jääb edaspidiseks. Ainus mis mind väga mõtlikuks teeb, kui seinal on ülevaatuse hinnaks pandud sõiduauto bensiiniga 26 eurot, aga minult küsiti 34... eelmine aasta küsiti 36, kas see on õige...? Aus olla, siis autoteenindused mulle ei meeldi mitte üks gramma, nendest kohtadest läheksin ma ei oska öelda, mitme km kauguselt kohe mööda. Mõnede teenindusasutusega on olnud ainult negatiivsed mälestused. Ja tänagi jäi kummitama mõte, et ülekohut on tehtud. Samas hüüan hurraaaa, saab mõnda aega aktiivselt spordiga tegelda ehk siis rattasõitu harrastada. Vähemalt kui keegi küsib, et miks ma autoga ei sõida, siis lihtne vastus, peab veel veidi remontima ehk siis uue rahalaevani.