Algas siis eelmise nädala seisuga hobutervishoiu koolitus hobusekasvatajatele (osalejateks on siis harrastajad hobusepidajad). Tervishoiu koolituses teooria ja praktika osa viib läbi Ulvi Martin. Ma arvan, et tema nimi ei vaja eriti suurt tutvustamist, suurtele hobusekasvatajetele on ta tuntud hobuste günkeloog. Kuid kuulata tema teooria tundi on täitsa huvitav. Oskab hästi paeluvalt ja mõtetega süvendatult näidetega rikastada tundi. 

Kõige enam tekitas arutelu hobustel esinevad allergiad. 

Eile tuli siis minna tellitud ponisõitu tegema lapse sünnipäevale. Alule kodust lahkudes alustas Amanda oma iseloomu näitamisega Laurale. Kuid siis vahetasime ponid ja Laura sai kindla ning turvalise poni omale ja nii sai alustatud 11 km teekonda Raplasse. Kui hobustel või ponidel vaja Rapla minna, siis liigume kõige otsemaid teid (muidu auto või rattaga sõites tuleb kodust Rapla 15 km). Kogu arvestus seisneb kella ajal, 2 tundi kulub kogu selle teekonna läbimiseks. Kuna Amanda oli esimest korda sadulaga sellisel pikal teekonnal (muidu kodus on ta olnud sadula all platsil). Lasin lastel suuremate ponidega ees ära minna ja Amandaga jalutasin mööda tee äärt siis neile järele. Tagasi tulime rahulikus tempos, et nad saaksid kõik lõõgastuda ja ei läheks märjaks. Kuigi pärast sellist 6 tundi kodunt ära olekut panime nad ikka sisse (ei ole hea pärast füüsilist koormust kohe mahukate söötadega magu koormata... 

Jõudsin juhatada ühed tuttavad Tõrasoo LK alal asuvasse Kose raba serva pohlale, kuid seal käidud jälgede ja korjatud alade järgi võis öelda, et külastatavus on suur olnud. Õnneks jätkus ka neile, kes siis otsisid 1 l jagu pohli. 

Kõige tipuks olid lapsed vahe peal hobused sadula alla saanud ja koju naasnud rabaringilt istusin sadulasse ning siis sõit metsa 1,5 h-iks. Hobusteks olid Pauliine (Anete oli juhirollis), minu ees liikusid Herta(Anette) ja Teeba (Teelega)... ja mina ise Tassaga, kes mind eelmine aasta jõulude ajal maha kukutas. Kuid ega seekordki eriti ilma viperusteta ei matk ei möödunud. Olles saanud lagedale heinamaale, tahtis Paula oma harjumuse pärase kombe kohaselt galopile tõusta, kuid Anete keelas teda (hoides ratsmest tagasi-seekord olid peas hakamoorid). Siis tegi ta mõned sammud taandamist, kuid minu hobune otsustas pikali visata, et ennast sügada suure rohu sees. Esimese hooga ehmusin ise, mõtlesin, et järsku sadulavöö sai liiga pingsalt ümber tõmmatud. Õnneks põdrakärbsed (Lipoptena cervi) va sügisesed tüütud putukad, kes elutsevad põtradel, aga muude loomade karvade sisse lennates tekitavad lihtsalt kihelust. Mainin, et mulle endale pole see enam probleem, kui põdrakärbes juustesse lendab. Üksnes nende jalutamine juhatab mulle kätte asukoha ning vilunud liigutusega napsti juustest sõrmede vahele ja väike näpu liigutus ongi ära teine puruks pigistatud.