Lõpuks lahendus

Juba teab mitmendat nädalat uurisime ja puurisime lastega, et kes siis on see sellest väiksemast seltskonnast aialõhkuja. Juba eelmise nädala lõpuks oli sellel asjal selgus käes. Meie pesamuna Amanda, kes armastab aia alt läbi käia, meelitas enesega aia alt kaasa Randa tütrekese Anetti. Muidugi Anett aia alt läbi pugenud tekitas soovi ka emal lapsele järgneda nii see oli. 
Täna tegelesin aedadega ja noorte hobustega. Igale noorele hobusele pühendasin pea oma tunnikese. 
Täna selline naljakas lugu, ajasin Randa ja Eeva-Lotta segi. Arvasin hommikul, kellele esimeseks päitsed pähe panin on Eeva-Lotta, kuid alles siis kui olin teise aeda lasknud ja lauta tulnud, avastasin, et laudas olid hoopis Lipton, Eeva-Lotta ja pisike Anett, muidugi Amanda olin juba õue viinud, kuid teistest loomadest isoleerinud. Olin tema peale ikka päris pahane, kunagi ei tea, milleni ta võib oma ulaka temperamendiga minna.
Viisin siis üks haaval ka teised suksud õue ja viimaseks jätsin Anetti. Plaanisin talle päitsed pähe panna ja üldse inimeste maailma natuke tutvustada. Imestasin, et Randal polnud sooja, ega külma, et titte väljas polnud. Eks titt oli veidi paanikas, aga püüdsin rohkem temaga leida head emotsionaalset kontakti, proovisin teda sügada ja natuke kallistada ja anda isegi moka peale väikse musi (kui eetiliseks seda mõned inimesed peavad, see on minu stiil, et leida mingit kontakti loomaga). Päitsetesse suhtus ta piisavalt võõristavalt, kuid pole hullu. Randa tuleb juba nii palju lähedale, et pistab pea päitsetesse. Enam pole probleeme temaga karjamaalt ära toomisega.