Viimaste päevade sündmused on arenenud päris kiirelt. Eile tööle minnes, alustas rünnakut tundmatu koer, kel hambad paljastatud ja lõrises kummaliselt. Ja kaotasin seega liikumis kiirusest 20 min ja seepärast tööle hiljaks. Eks natuke tundsin ennast häirituna, kuna oluline on olla kohal täpselt õigel ajal. Kunagi ei tea, kes võib hoonesse siseneda ja siis peab ju nägema, kes on võõras ja kes on oma.
Eile üritasin niitma minna, kuid kepsu pooleks murdumise tõttu jäi asi pooleli. Hakkasin mobiilitsi otsima inimesi, kelle juurde minna keevitama. Lõpuks, kui olin abikaasaga sellel teemal rääkinud, võttis jupid kaasa ning esimese kodus kuhu oli kodukutse kodumasina remondis... oletan seal siis ka see korda tehti. Kuid teine asi, abikaasa kinnitas kepsu tagasi niidukile, kuid ma ei hakanud 1.5 tunniks enam niitma minema. Mul oli trenn lastele tulemas. Eelistasin selle asemel kartult rohida. Ja kuna veel töö õhtu ka leidsin, et ei hakka ennast liialt väsitama (müra, vibratsioon jne.). Kõik sujus plaanipäraselt, kui ei oleks tekkindu konflikti küla peniga.
Viimasel ajal lapsed enam muust ei räägigi, et kummaline on, et see aasta pole peale kahe metsamatka hobustel toimunud. Jubeeee... kurb... tegelikult mõjub mullegi selline kehv seis halvasti. Olen harjunud suhtlema ning rääkima. Meeldib viia inimesi loodusse ja rääkida huvitavat või siis jagada oma teadmistest koha paiga lugusid inimestest ja sündmustest, mida olen kuulnud või lugenud. Ja seetõttu ei ole ma ka lastega eriti palju saanud ka reisimas käia. Eks samas kehv suvi oma heitlike ilmadega on ka selliselt vast inimestele eemale peletamisena mõjunud... mõelda võin ma nii ja naa, kuid oluline on see, et kunagi ei tohi kaotada lootust. Amandale saime lõpuks sadula, aga peame teda sellega veel harjutama.
Täna hommikul töölt koju tulles kolmel korral rattakummid purunesid, nii et koju lükkasin viimast km ratast käe kõrval. Öö töölt naastes ei pööranud ma magama vaid hakkasin kohe rattakumme lappima. Ühes asjas sain selgeks, et tagumise rattale pean ostma purunemiskindla kummi nii siselohvi kui välismantli, nii enam ei või, et ühel päeval kohe mitu korda torkab kas kivi või oks kummi augu. Samas see mantel nii õhuke, et käte vahel on võimalus seda töödelda. Need tehtud panin õhtul lapitud kummi jälle alla ning kotti tagavaraks jälle teise paari kumme. Peab jälle hakkama kaasas kandma rattaparandus tööriistu. Tagavarakumm ja pump on olemas, aga lapid on puudu. Õnneks olen koju varunud. Homme plaanime lastega minna maastikule ning Randale jälle sadulat selga - temast ei ootagi muud, kui sammu ja traavi hobust, kuna kopsudega probleem, siis eelistatud seisuses on tal rahulik tempo normaalne ja kuna puudub igasugune varasem treening. Peab kõike kaaluma ja jälgima, kuidas mõjub üks või teine asi.
Eile üritasin niitma minna, kuid kepsu pooleks murdumise tõttu jäi asi pooleli. Hakkasin mobiilitsi otsima inimesi, kelle juurde minna keevitama. Lõpuks, kui olin abikaasaga sellel teemal rääkinud, võttis jupid kaasa ning esimese kodus kuhu oli kodukutse kodumasina remondis... oletan seal siis ka see korda tehti. Kuid teine asi, abikaasa kinnitas kepsu tagasi niidukile, kuid ma ei hakanud 1.5 tunniks enam niitma minema. Mul oli trenn lastele tulemas. Eelistasin selle asemel kartult rohida. Ja kuna veel töö õhtu ka leidsin, et ei hakka ennast liialt väsitama (müra, vibratsioon jne.). Kõik sujus plaanipäraselt, kui ei oleks tekkindu konflikti küla peniga.
Viimasel ajal lapsed enam muust ei räägigi, et kummaline on, et see aasta pole peale kahe metsamatka hobustel toimunud. Jubeeee... kurb... tegelikult mõjub mullegi selline kehv seis halvasti. Olen harjunud suhtlema ning rääkima. Meeldib viia inimesi loodusse ja rääkida huvitavat või siis jagada oma teadmistest koha paiga lugusid inimestest ja sündmustest, mida olen kuulnud või lugenud. Ja seetõttu ei ole ma ka lastega eriti palju saanud ka reisimas käia. Eks samas kehv suvi oma heitlike ilmadega on ka selliselt vast inimestele eemale peletamisena mõjunud... mõelda võin ma nii ja naa, kuid oluline on see, et kunagi ei tohi kaotada lootust. Amandale saime lõpuks sadula, aga peame teda sellega veel harjutama.
Täna hommikul töölt koju tulles kolmel korral rattakummid purunesid, nii et koju lükkasin viimast km ratast käe kõrval. Öö töölt naastes ei pööranud ma magama vaid hakkasin kohe rattakumme lappima. Ühes asjas sain selgeks, et tagumise rattale pean ostma purunemiskindla kummi nii siselohvi kui välismantli, nii enam ei või, et ühel päeval kohe mitu korda torkab kas kivi või oks kummi augu. Samas see mantel nii õhuke, et käte vahel on võimalus seda töödelda. Need tehtud panin õhtul lapitud kummi jälle alla ning kotti tagavaraks jälle teise paari kumme. Peab jälle hakkama kaasas kandma rattaparandus tööriistu. Tagavarakumm ja pump on olemas, aga lapid on puudu. Õnneks olen koju varunud. Homme plaanime lastega minna maastikule ning Randale jälle sadulat selga - temast ei ootagi muud, kui sammu ja traavi hobust, kuna kopsudega probleem, siis eelistatud seisuses on tal rahulik tempo normaalne ja kuna puudub igasugune varasem treening. Peab kõike kaaluma ja jälgima, kuidas mõjub üks või teine asi.
