"Sünnipäevalapsed" ja mõtteid veel heinatööst.

Selle kuu sünnipäevalasteks on meil 
Kelli-Kellukas 8.067.2003
Katariina 10.07.1998
Herta 16.07. 1999
Kõiki neid sukse siis ka õnnitletud või siis kel ees, ikka meeles saab peetud.


Meenutused kirjust ponist Marellast, kellel oli väga omapärane haigus. Kes oli ka sündinud juulikuus.


Heina tegu... õnneks käisin naabrinaise juures, selgitamaks miks osa heinast vaaluna maas. Nojah, psühholoogia inimsuhete vallas peab väga hea olema. Teades eaka inimese loomust ning korraarmastust, siis vahel tekib tahtmine öelda. Miks te muretsete, see pole ju teie probleem. Ise võtate ÜP rahad ja mina pean taluma teie negatiivseid emotsioone. Ja püüdma kõikide asjadega hakkama ka veel saada. Mida ma sel hetkel veel vähem tahan kuulda on kaastunne või kellegi teise ohkimist. ... oi küll sul on ikka raske ja miks ikka nii ei teinud... kui inimesele selgitada, et iga asi maksab raha. Siis asjades kohe selgitusi vaja jagada. Kõige rohkem ärritab mind pisiasjadega närimine. Miks see ikka nii ei teinud ... , neil on hea, kes ise kõrvalt seisjatena kipuvad asjades kommenteerima. Rohkem peaksid suu kinni hoidma või olema positiivses meeleolus ning toetama positiivse sõnumiga. 
Võtan elu sellisena, et on olemas raskeid aegu ja kergeid aegu. Me peame olema valmis kõiksugusteks katsumusteks. 
Mind huvitabki selline asi, et kui ma kasutan kellegi teise maad, kuidas teevad seda teised. Siiani on saanud maaomanik, kellega teen koostööd, maahoolduse eest kõik viimased aastad oma taskusse. Kuigi ta maksab siiski oma maamaksu. Üks silotegija püüdis mulle selgitada, kuidas asjalood tegelikult käivad. Olengi mõelnud, et tahan üha rohkem ennast nende võõraste maade hooldamisega asjadega kurssi viia, kuidas asjad tegelikult peaksid käima. Natuke mõtlikuks tegev sõnum.

Kui eile hommik kujunes ettevalmistusega vihmale, siis tundub, et ilmateate õigsusele loota on nagu emotsionaalse naise kõikuv meeleolu. Vihma andis ainult kaste jagu. 

Ja veel eile ei suutnud ma otsustada, et kui palju ma silo lasen teha. Eks aeg on piisavalt hiline, kõrrelisele on juba ,,traat" sisse tulnud. Mis teha, kui meie piirkonnas üks silomeister ja sellega ammust ilma kokkulepped tehtud.  

Mõtlengi, et mida teha maha jäänud rohumassiga. Mul antud hetkel rohkem nagu vaja heinana oleks 12 koormat. Ja mis saab ülejäänuga... uhh jube. Hea, et ma ei hakanud rohkem silot tootma. Mõned aastad tagasi, maksin suht palju, aga siis oli ka loomi rohkem. Tundub, et sellise summa arvestuse juures, pean ma tegema ikka otsuse, et müüa mõni hobune. Miskit tagasi saada. Mitte loota toetustele. 

Eilse päeva tegevusse haarasin Lepatriinu kinnistule jääv metsakopli, kus saagisin 60 cm läbimõõduga kuusetüve (oli langenud karjuesnööri peale). Ja pärast saagisin pikuti lõhki. Mõte tiksub pinke teha. Kuna olen aru saanud, et rahvas ei mahu trenni vaatamise ajal kuhugile istuma. 

Mul on vaja niita veel 3 ha Kalju maadel... eks sealtki tuleb seda rohumassi. Nuta või naera, aga koristatud peab saama.  

Eks ma natukene uurin asja võib olla, leian tekkinud probleemile kiirema lahenduse.

Ilmateade...

On elu... kas tõesti kuiva ilma ei tulegi. Uurisin täna ilmateadet. On elu. Tuli kutse osaleda rännakus... mõtlen, tegelikult mis taha mul seisma jääb on ju treileri taha. Mul oleks hea käia koos oma tütre Anetega. Mõtlen hetkel nata. Võib-olla ma ei peaks kiirustama Paula maha müümisega. Ta on nii kipa hobune. Nojah, aga raha oleks ka vaja. Uurin täna nata MTÜ loomise värki ja vist tuleb samm, mida olen nii kaua ja põhjalikult kaalunud ära teha. 
Vaatan millal nüüd algust teha käsitsi niitmisega, oletan, et selle töö ma nüüd esimeseks ette võtangi. Kui rohi märg, siis niita käsivikatiga piisavalt hea... korrata aastate tagust oma esimese hobuse pidamisel. 
Oma esimest hobust pidasin tol korral Raplas Laadamäel, Rapla surnuaia kõrval. Tekkis probleem, kus ämm käskis mul hobuse maha müüa. Kuna mainis, et ei minust ega mu mehest ole ühe hobuse pidajat. Rääkisin tookord siis päeva ajal mehe isaga ehk siis äiaga. Kes siis teritas ära vikati ning sain asuda Rapla haigla õunapuu aeda hooldama. Eelnevalt leppisin kokku haigla majandusjuhatjaga. Selle suuruseks oli nii vast 0,5 või 0,8 ha. Mul kulus siis kuskil kaks  aktiivset  varast hommikut niitmiseks. Olles saanud selle heinaga ühele poolele, ehk siis ka veetud. Hakkas tulema mulle veel kohalike Alu tee eramute omanike heinapakkumisi. Iga eramu omanik tegi oma kinnistu pealt heina ning kutsus mind hobusega seda ära vedama. Ja kui ma oma niitmise teenusega juba Mall Koitmäe vet. apteegi esisele murulapile, siis olin juba suutnud tänu kohalike inimeste abivalmidusele ühele hobusele koguda juba nelja hobuse heina. 
Kui ma alustasin ühe hobuse pidamist, siis vanaisa tuletas mulle pidevalt meelde, et ära võta kunagi rohkem, kui sa ei suuda rohkemaks. Ja tunnistan, et see peab paika. Alusta enne vähemast, siis tead, kas saad hakkama selle ühegagi ja vastavalt võimetele ning suutmisele karja oskuslikult suurendama.
Mõtisklen, kust leida raha treilku ostmiseks? Ma tean, et see saab ka üks kord olema. Millal ei oska veel öelda.

Ilm

Oluline teema praegusel ajal. Eriti talu inimestele, kes on seotud loomapidamistega. Ei saa ju heina teha vihmase ilmaga, eks on mulgi veel maha niita vaja. See kogus mis ma praegu kokku panin, ei ole veel terve karja kogu talvevaru. 
 

Heinatöö ja vihmasadu.

Hurraa... hurraa... ja veelkord hurraa... 12 koormat heina ulu all. Tänusõnad kõigile kes olid hakkamist täis. Kolme ha hein siis koristatud.  Hetkel seisab ees veel 1 ha heinamaa käsitsi niitmine (sinna ei saa tehnikaga peale minna). Tuleb korrata aastate tagust niitmistööd. 
Eks sellegi heinaga oli omajagu tegemist. 
Erilised tänusõnad Olavile, kes ei jäta kunagi meid hätta. Kui abi vaja.  Nimetan vahel teda päästeingliks. 

Juulikuu

Eksi külaline. Ei tea mis tõi ühe rästiku jupatsi talu hoovi, kas vidin tibu laste suust või lihtne eksimine uruuksega.