Kui eile hommik kujunes ettevalmistusega vihmale, siis tundub, et ilmateate õigsusele loota on nagu emotsionaalse naise kõikuv meeleolu. Vihma andis ainult kaste jagu. 

Ja veel eile ei suutnud ma otsustada, et kui palju ma silo lasen teha. Eks aeg on piisavalt hiline, kõrrelisele on juba ,,traat" sisse tulnud. Mis teha, kui meie piirkonnas üks silomeister ja sellega ammust ilma kokkulepped tehtud.  

Mõtlengi, et mida teha maha jäänud rohumassiga. Mul antud hetkel rohkem nagu vaja heinana oleks 12 koormat. Ja mis saab ülejäänuga... uhh jube. Hea, et ma ei hakanud rohkem silot tootma. Mõned aastad tagasi, maksin suht palju, aga siis oli ka loomi rohkem. Tundub, et sellise summa arvestuse juures, pean ma tegema ikka otsuse, et müüa mõni hobune. Miskit tagasi saada. Mitte loota toetustele. 

Eilse päeva tegevusse haarasin Lepatriinu kinnistule jääv metsakopli, kus saagisin 60 cm läbimõõduga kuusetüve (oli langenud karjuesnööri peale). Ja pärast saagisin pikuti lõhki. Mõte tiksub pinke teha. Kuna olen aru saanud, et rahvas ei mahu trenni vaatamise ajal kuhugile istuma. 

Mul on vaja niita veel 3 ha Kalju maadel... eks sealtki tuleb seda rohumassi. Nuta või naera, aga koristatud peab saama.  

Eks ma natukene uurin asja võib olla, leian tekkinud probleemile kiirema lahenduse.