Milline ilm tuleb homme?

Milline ilm siis tuleb homme...? 
Viimasel ajal on ilmateadustajad uudiste kanalil ikka täppi pannud. Kui eksitud on siis kas mõne tunnise varasema ilma muutuse või hoopis hilisema ajaga. Maainimesed jälgivad väga pingsalt  ilmateateid.  http://www.foreca.com/Estonia/Kuusiku?obshist

"Kinnipidamis asutus".

Tegelikult panin mõneks päevaks sisse Liptoni (tekkis stress indlevate märade vastu) ja kiusliku Eeva-Lotta. Viimane oli paar hommikut tagasi enese aiast välja poetanud ja suutis minu silma all tõestada veel, kui osav ta on karjust lõhkuma. 

Igal juhul karja juurde teisi lastes, olid mõlemad suurepärases meeleolus ning kari võttis suure rõõmsa galopiga karja tagasi tulijaid vastu. Aeg-ajalt on vaja karjas koht kätte näidata. 

Minu unistused, soovin lähimal ajal ühe hobuse müüa ja osta treileri. Sügisel alustada enesekoolitust BE kategooria lubadele. Saaks hakata, kuskil kodunt kaugemal käima võistlustel. 

Eks neid unistusi ole vee, kuid kõike veel ei ohi südamest välja, jätan enese teada. 

Mõtted liiguvad traktori ümber. Küll ta neelab õli, uurisin pojaga, kus on probleem, kus on lekke koht. Kuid ei leidnud. 

Tänane päev on olnud päris pingeline ja väsitav, kuid piisavalt tegevus rohke. Igal juhul ühe tegemisega olen jälle ühel pool.

Ei saa kurta ka eilse päeva kordaminekute ees. Hommik algas küll tugeva peavaluga. Eelmise päeva niitmisel hoidsin pead kogu aeg vaatega paremale ja eks kaelasooned jäid kangeks ja järgmine päev andis koheselt tunda (pinge peavaluga). Ülesse tõusmisel oli veel tunne, et asi kaldub migreenile, kuid enne jõudsin juua 10 ravimtaimest valmistatud valu ja organismi puhastava teesegu. Väldin seda teemat, tarbida ravimeid nii vähe kui võimalik, püüda leida oma organismi probleemidele lahendusi rohkem loodusest. Mina tunnistan loodust oma parimaks sõbraks ja seepärast tahan teda hoida, kaitsta ja säilitada sellisena nagu ta on. Olles pool tundi veel pikutanud, käisin metsas koeraga maasikal ja siis alustasin hoogsalt tegemistega. 
Oiii, Pipi lemmik inimesed külastasid eile üle pika aja. Pipi lasi kohe oma rõõmulaulu lahti. Ka mul oli hea meel näha, kuidas koer oma siirast rõõmu jagas. Seletamatta rõõm täitis  minu hinge.
Eile käisin Kiiver,Ülo juures ah, teada. Mulle meeldivad tema trakeeni täkud (halli värvi) samas on ta kirglik koerakasvataja. Ja nüüd kummitab üks tema linnukoera kutsikatest, kes hakkas mulle silma erilise häälitsuse pärast. Miski tõmbab mind selle koera poole, ma ei tea mis...? Tahan teda veel kord näha... mainin salamisi, olgugi, et tal on suur hulk erinevat tõugu koeri on need tal väga heas toitumuses. Lihtsalt uskumatu pere ja nende eriline armastus loomade vastu. Nii kaua kui ma neid tunnen, on nad olnud ütlemata kenad ja abivalmid inimesed, aga eks vanaks saame me üks kord kõik nii ka Ülo ja Helle elugagi. Imetlen nende oskust teha asju koos.

Oli alles päev.

Minuga juhtuvad see aasta eriti kummalised lood. Mu päev algas üsna varaselt ja piisavalt kiire tegevusega. Kibelesin niitma esimest heinamaad 1 ha suurust metsaheinamaad. Mõned päevad tagasi hoogu võttes asuda niiduki kallale, mille lammutasin eelmise aasta sügisel lati purunemise tagajärjel. Kuid siis see sinna jäigi, kuna ilmad muutusid ikka päris heitlikuks ja enam heinamaale ei saanud. Siis leppisin paratamatusega.
Algus oli tehtud, "ostsin" mehe metsmaasikatega ära, et ta teritaks lati kenasti relakaga ära. Ja minu rõõmuks see tehtud oligi. Enne lati paigaldamist määrisin kenasti niiduki olulised detailid vana õliga (sain venna käest) kinnitasin tagasi sõrad ja kepsu ühendasin niidukilatti ühendava peaga. ... aga ohh õnnetust, selgus, et niidukilatipea laager on kulunud ja peab uue tooma. Sai helistatud Haggi, Reinule ja küsitud soovitud detaili kohta. Yee õnneks olemas ja pojaga Rapla vidinat tooma. Oluline asi käes ja koju mehele seletama, kuidas see peaks käima ,, muidugi naisele omasel mõtlemis viisil" pärast selgus, mismoodi vahetatakse niidukipea laagrit. Minu jaoks oli see küllaltki aeganõudev. 
Ahjaa, täna sai ka lõplikult korda tehtud niiduki vaalulaud, selle üle on mul ülimalt suur rõõm. Tänusõnad jälle Jaagule Papli talust. 
Ja nüüd siis sellest päevast tekkis mul uus suur unistus saada korralik keevitusaparaat endale.
Täna külastas üks mükoloog, ma ei mäleta, kas ta tutvustas ennast mis nime kannab või mitte. Kes siis kaardistas mu leitud seene paiga. 
Igal juhul kogesin ka paljudel kordadel, et hõljusin hajameelsuse tipul, kaotades pidevalt töökindaid ja mobiili.
Kuid tänase päeva saavutuseks võib siiski kõike lugeda. Niiduk töötab suurepäraselt ja tunnistan, et mul on tekkinud niitmise suhtes oma emotsionaalne seisund. Armastan seda tööd. Põnev on vaadata, kui liikuvate terade vahel kukuvad pikali mitmed-kümned kõrrelised. Töö  jäi ilus. 
Homme peame siis käima korra Keavas täku juures ühe kaunis hobumäraga. Loodame järgmiseks aastaks varsa sadu. Olen aru saanud, et mõned märad on tiined.

Saigi õnne kombel tänane päev läbi ja ühele koerale me ikka kodu ei suutnud leida ehk siis kellele kuulub. Mõttes mõtlesin ja ohkasin vaikselt, et miks mu koerad ei ole isaste murdjad.
Hobused said korra lahti, minu viga. Õnneks ainult neli hoost olidki need, kes jalga lasid, aga üsna pea koju tagasi tulid.Kodus olevad hobused ju hirnusid ja ei tahtnud, et mõned kabjalised vabadust maitsevad.

Probleem...

On alles elu, ja tänasel hommikul tegin enesele selgeks, et sellist massi isaste koerte näol enam oma hoovis näha ei soovi, olen plaaninud kohe nii kui ind Pipil lõpeb ja kuu veel möödas. Ära lasta steriliseerida. Aina hullemaks läheb. Alul oli, kuidagi üks korda aastas, aga mulle tundub, et hea sööma peal ja treeningvormiga koer on hakanud kaks korda aastas indlema. Ja kui ma teda kuskile siseruumidesse kinni panen, muutub temagi pöördumatult hulluks. Ja lõhub, see teebki meelehärmi, et muidu sõnakuulelik koer ja nüüd nagu marutõbine peni lõhub kõik, mis vähegi hammaste alla jääb. Kolliga nii meil ei olnud, oli rahulik seal kuhu sai ta isaste eest peidetud.
Olgugi, et mina hoian oma koera, siis väljaspoolt hoonet hullud isased lõhuvad, märgistavad haisva uriiniga kõik võimalikud ja võimatud kohad. Tunnistan, et midagi sellist pole ma kunagi eelnevatel aastatel kogenud vähemalt oma lapsepõlve kodus. 
Emased hundikoerad, kes polnud vähemalt 4 aasta jooksul kordagi paaritatud enam hiljem isaseid jooksu ajal ligi ei lasknud. Pigem muutusid murdajteks koerteks ja nii mõni isane jättis 4 koera hammaste all elu. Vahel me jõudsime vahele, aga kui hiljaks jäime olid ainult koerast riismed, tõmmati lihtsalt tükkideks.

Kolme tunnine ratsamatk on võrdne ühe tunni (max) platsi trenniga. Kuna platsil saab rohkem keskenduda raskematele elementidele, siis maastikul liikumine eeldab tähelepanu ning keskendumist hobusele enesele ning ümbritsevale keskkonnale.  
Ühtepidi pühendusin honbusele endale, et leida temaga veel suurem kontakt, kui see veel siiani on kestnud. Raskemates kohtades tulin sadulast ja liikusin ees, hobune ratsmetpidi järel. 
Mainiks, kohtumisi oli erinevaid, haruldase kotkaga, kes maiustas surnud kitse korjusel (tundus ilvese teguviis). Teeba erutus selles roiskumisel tekkiva leha pärast ja tahtis tormama panna. Õnneks on hobune siiski nii palju koolitust saanud platsil, et tormamine lõppes minu poolse ratsme survele tagasi hoides. 
Kolasin ka sellises kohas, kus oli näha värskeid hundi jälgi, kas lõhna (mina ei erista, aga rebase olemas olu küll teen kindlaks - lõhna järgi).
Samas mul on selle vihma pärast tekkinud heinatöö eelne stress. Ei ole ju õiget ilma ja siis see ootus ja ärevus, mis naabruses tekitav silo tegu aeg-ajalt jälle heinatöö tegemise erutuse toob.