Saigi õnne kombel tänane päev läbi ja ühele koerale me ikka kodu ei suutnud leida ehk siis kellele kuulub. Mõttes mõtlesin ja ohkasin vaikselt, et miks mu koerad ei ole isaste murdjad.
Hobused said korra lahti, minu viga. Õnneks ainult neli hoost olidki need, kes jalga lasid, aga üsna pea koju tagasi tulid.Kodus olevad hobused ju hirnusid ja ei tahtnud, et mõned kabjalised vabadust maitsevad.

Probleem...

On alles elu, ja tänasel hommikul tegin enesele selgeks, et sellist massi isaste koerte näol enam oma hoovis näha ei soovi, olen plaaninud kohe nii kui ind Pipil lõpeb ja kuu veel möödas. Ära lasta steriliseerida. Aina hullemaks läheb. Alul oli, kuidagi üks korda aastas, aga mulle tundub, et hea sööma peal ja treeningvormiga koer on hakanud kaks korda aastas indlema. Ja kui ma teda kuskile siseruumidesse kinni panen, muutub temagi pöördumatult hulluks. Ja lõhub, see teebki meelehärmi, et muidu sõnakuulelik koer ja nüüd nagu marutõbine peni lõhub kõik, mis vähegi hammaste alla jääb. Kolliga nii meil ei olnud, oli rahulik seal kuhu sai ta isaste eest peidetud.
Olgugi, et mina hoian oma koera, siis väljaspoolt hoonet hullud isased lõhuvad, märgistavad haisva uriiniga kõik võimalikud ja võimatud kohad. Tunnistan, et midagi sellist pole ma kunagi eelnevatel aastatel kogenud vähemalt oma lapsepõlve kodus. 
Emased hundikoerad, kes polnud vähemalt 4 aasta jooksul kordagi paaritatud enam hiljem isaseid jooksu ajal ligi ei lasknud. Pigem muutusid murdajteks koerteks ja nii mõni isane jättis 4 koera hammaste all elu. Vahel me jõudsime vahele, aga kui hiljaks jäime olid ainult koerast riismed, tõmmati lihtsalt tükkideks.

Kolme tunnine ratsamatk on võrdne ühe tunni (max) platsi trenniga. Kuna platsil saab rohkem keskenduda raskematele elementidele, siis maastikul liikumine eeldab tähelepanu ning keskendumist hobusele enesele ning ümbritsevale keskkonnale.  
Ühtepidi pühendusin honbusele endale, et leida temaga veel suurem kontakt, kui see veel siiani on kestnud. Raskemates kohtades tulin sadulast ja liikusin ees, hobune ratsmetpidi järel. 
Mainiks, kohtumisi oli erinevaid, haruldase kotkaga, kes maiustas surnud kitse korjusel (tundus ilvese teguviis). Teeba erutus selles roiskumisel tekkiva leha pärast ja tahtis tormama panna. Õnneks on hobune siiski nii palju koolitust saanud platsil, et tormamine lõppes minu poolse ratsme survele tagasi hoides. 
Kolasin ka sellises kohas, kus oli näha värskeid hundi jälgi, kas lõhna (mina ei erista, aga rebase olemas olu küll teen kindlaks - lõhna järgi).
Samas mul on selle vihma pärast tekkinud heinatöö eelne stress. Ei ole ju õiget ilma ja siis see ootus ja ärevus, mis naabruses tekitav silo tegu aeg-ajalt jälle heinatöö tegemise erutuse toob.

Ravimtaimed

Täna algas mu päev väga raskelt. Ei oska öelda, mis mõjus, kas on magnet tormi päev või on vererõhk madal. Igal juhul siis oma tegemisi viin läbi igasuguse raske sunni läbi. Kindlasti mõni arvab, et eile ju jaanipäev ja sai kõva pidu maha peetud. Nii seda ei saa öelda. Viibisin ainult oma pere keskel, küpsetasime tubastel tingimustel grillvorste.
Käisingi metsas, sõin ühel raiesmikul metsmaasikaid ja korjasin olulisi ravimtaimi: vaarikavarsi, harilikku mailast; paiselehte; kaselehti; metsmündi õitsema puhkevad varred jne.
Valmistan nendest komponentidest tõmmise, et organismi puhastada.

Vist elus kaunimat ei olegi kui ootus, sest suveks valmistuma algan. Marie Under

Milliseid taimi toiduks peaks tarvitama inimene, kelle luid-liigeseid närib aeg-ajalt tüütu valu?
Selleks pakub aed suviseid vilju, mis korrastavad ainevahetust ja puhastavad organismi. Nende viljade hulka kuulub melonkõrvits (kabatsokk).
Igaüks, kes põeb liigesepõletikku (ka reumat, podagrat) võiks tarvitada suvekõrvitsat varasuvest peale. Sobib süüa värskelt, kuid õlis praetuna, hautatuna, keedetuna. Kui suviti süüakse kabatsokki regulaarselt, siis teeb tema omalt poolt kõik, et viia kehast välja väärtuseta ja seiskunud jääkained. 
Eriliselt oleksid niisuguse puhastustegevuse eest tänulikud inimese maks ja neerud.
Sarnaselt kabatsokile toimivad meie organismile veel lillkapsas, brokkoli, värske kurk, tomat, paprika, aedoad.

III kaitsekategooria lill

Pruunikas pesajuur
Neottia nidus-avis

Sõnniku ralli ja esimene hein.

Uurinud ilmateadet homseks, jäi mulje, et homme hakkab sadama, kas öösel ei oska veel öelda. Mõned inimesed on mind juba hirmutanud tänase öö sadudega. Mul oli vaja vedada koorem sõnnikut, täna ebaõnnestus see täiega. Olles saanud probleemsesse kohta (RMK) ala, kus varemalt oli hea tee. Vajus raske koorma veol ratast pidi porri. 
Kõigepealt jalutasin koju, et tuua metall nõu, mille peale nõjatada järelkäru (diisel-aisad,kuhu vahel käib haakeraud, kus kinnitatakse erilise haakepoldiga seadmeid eriti selliselt tehakse kui on tegemist veokäruga, et siis traktor mülkast kätte saada. Sõitsin siis teisele poole rööpa poolele, kuid sama seis. Otsustasime Joeliga, et täidame rööpa siis raisemikult leitud okstega. Piisavalt palju sai seda kokku veetud, et tasandada rööpa serva okste kuhjaga. Ajasime siis traktori tagasi, haakisime kahe peale jälle trakale käru taha, kuid mis ei liikunud oli käru. Isegi aiste tõstmisest polnud mingit kasu. Egas miskit, mobiilitsi koju jäänud lastele helistada ja võtta kõige raskem otsus siin maapeal. Laadida sõnnik maha ehk siis kergendada traktoril tagasi lükkamist. Nii sai tehtud, õnneks ei pidanud palju seda tegema. 
Ega see kergeks visatud käruga kergem manööverdada polnud. Ikka mingi äpardus pidi saatma meie ponnistusi. Haakeotsa kärul mitte murda, pidime uuesti lahti haakima ja seda tegime ning nõjatasime diisli otsa jällegi tünnile. Põkat tagasi ajades hüppas see äkitselt üle kergema rööpa, täpselt haakerauga tünni vastu, nii et see diisliotsa alt hüppas. Ei olnud midagi käepärast ja rasket kärudiislit tõsta käsitsi oleks selja surmamine. Pidin uuesti koju jalutama, seekord tungraua ja jupi laua järgi. Unustasin aga metall kangi maha.
Õnneks saime hakkama, panime jälle tünni põiki alla ja trakale hääled sisse ning uus manööverdus käru diislile. Õnneks tehtud ja üks pilk, kuidas siis viimane manööver ja uuesti põka nina kodu suunas. Yeee, lihtsalt saime hakkama. Juba mõtlesin, et kohalikud mehed peavad juba täna jaanipäeva ja kedagi enesel appi saada on suht raske.  Kes siis veel oleks pikaks ajaks juttu saanud puhuda, kui mitte Kabala masinistid - tarktoristid, kellele oleks meeldinud mainida jälle, et näe ,,Düüna prouhen jälle metsas traktoriga kinni". Pääsesin, mulle oli see järjekordne teada saamine, et ikka mutta ei tasu tormata. Ega traktor ole hobune, kellel neli jalga nagu kõigi sillaveoga dziip. 
Pärast kõike sellist jama, sai veetud koduaiast kokku korjatud kuiv esimene hein lakka. Super heinalõhn täidab heinalakka. Yeee, esimene hein. Järgmine nädal siis teisipäevast niiduk järgi.