11.05 - 12.05 päeva memumaarid

Eilsest ei ole praktiliselt midagi kirjutada, ainult vihma sadas ja lõõtsutas jahe tuul. Suurt õues teha ei jaksanud. Kuidagi väsinuks kujunes see päev. Tajusin, et vererõhk oli madal, siis kujuneb päev tegevuselt madalaks ja teovõimetult, kuidagi midagi proovisin, aga ei suutnud. 
Randat oma titega ei viinud. Hoidsime sees.
Täna ka selline jahe (12.05) aeg ajalt päikest pilve taha peites, siis natuke ka vihma poetati. 
Vedasin auto ja kottidega sõnnikut jälle laiali seekord siis kõdunenud. Küll see oli vast selline kohev mass natukene meenutas turba mulda. Eelmine aasta aitasid sellele kohevuse tekkimisele mu kanakari, kes pidevalt seal siblimas käisid. Kuid jah, sellest kanakarjast on järgi nüüdseks kolm kana ja üks kukk, millest siis üks kana (loodame) ootame tibusid haudumas. Sassu ei taha enam toor toitu, imestan seda väga. Täna näiteks sõi isukalt laual järgi jäänud võiga segunenud kaerahelbe putru. Võtsin sügavkülmast sulama purustatud kanakontide massi. 
Täna siis Tamme talu noored pidasid Mati Küti matuseid. Pidid alles täna õhtuks oma majja jõudma. 
Randa on oma beebiga õues olnud päev otsa, kus titt jooksis lustiga ja Amanda proovis kuidagi luua tutvust pea enda kõrguse hobulapsega, kuid mida teha ei saanud on see lähedale saamine. Randa hoiab silma peal, et keegi liiga lähedale tema lapsukesele ei saaks. Tundub, et Randal on koha vahetuse ja poegimisjärgne stress ületatud ja elu on pöördunud tasakaalu.

Eile siis käisin lastega Läänemaal, alul enne, kui teekonda alustasime. Tegin Märjamaal kaks peatust lille poe ja Maxima kaupluse juures. Ostsin mõned lilled Kullamaa surnuaiale vanaemale (lastele vana-vanaema) ja vana-vanaema (lastele vana-vana-vanaema) haudadele ning ühe ilusa Daalia punaste õitega, aga oma emale kes elab antud hetkel Linnamäe vallas tähistasin emade päeva ette ära. 

Kullamaa surnuaial vanaema haua leidsime kohe ülesse, aga Vana-vanaema (kodus hüüti piima-vanaks) omaga läks veidi kauem, aga siiski. Vanad lilled eemaldatud ning värskemad asemele pandud. Kurbus täitis hinge, salamisi hoidsin tagasi pisaraid, et mitte anda aru lastele, et mis ma hetkel tunne. 

Tegelikult tean oma vana-vanematest, vanaisa sünni-ja lapsepõlve kodu asus Kullamaalt pea 11 km Virtsu suunas. Vanas Päri mõisas, mis oli kunagi vanaisa isa-isale teenete eest kodumaa eest kingitud.

Esmane koht, mis mulle aastad tagasi keerab on mälestused vanaisa õest Viivist, kelle elukohaks oli Koluvere rist, kus hetkel seisab luitunud rohelise värvikattega, laudadega kinnilöödud akendega tühjalt seisev maja. Maja otsas, kus asub pööningu korrus sildiga müüa. Meenub mulle aeg, kui selles tegutses pood ja sidejaoskond, kus siis vanaisa õde müüjana töötas koos oma mehega (Villiga elasid).

Vanaisa ei läinud kunagi sellest majast nii mööda, et poleks aega olnud oma õele tere öelda. Tihti viibisin minagi temaga nendel sõitudel. 
Ema juurde jõudes, selgus, et ema oli läinud tööle, helistasin. ,,Küsides, kas tulen tordiga emadepäeva sinna tähistama...?" Ütles, et tuleb kohe koju. 
Meil oli õdus olemine, kuulasin palju ning elasin emotsionaalselt kaasa kaotatud lähedastest jagatud mõtteid. Korraga vestluse käigus meenus nagu nõela torkest Allan Sven Sagris. Ema mainis, et oli näinud lehes surma kuulutust. Käis väike torge hingest ,, jälle üks parimatest tuttavatest - vanaisaga olid nad heas läbi saamises. Ega minu käsigi kehvem olnud, pidasin oma lapsemeelsuses alati vanaisa sõpru ka enda omadeks ( aga see selleks selline lapsemeelsus; et vaevalt vanas eas inimene oleks tahtnud ennast, kunagise õpilase või Lagedi kooli lõpetanuga kohtuda). LP. Sagrisest võiksin kirjutada palju, nii direktorist, kui ajalooõpetajast, kui ka tema olemusest sõbrana. Ta oli värvikas ning mitmekülgne isiksus.
Koju jõudes püüdsin siis taastuda auto soojusest tekkinud väsimust maandades lillepeenra rohimisele. Imestasin millise värskuse ma sealt leidsin ja kui peenar korras, ütlesin lastele, et nüüd vean ka selle koorma sõnnikut tellijale (eelmine päev peale visatud).
Sõnnikut on jäänud veel lauta 3 traktori käru jagu. Nii kui nii olen mõelnud, sellel aastal ka põõsastele ja puudele jagada. Siis hakkan teise hoone kõdusõnnikuga majandama. Tellimusi on kahte sorti. Alati küsin, kumba soovitakse, kas värsket või paari aasta tagust, mis seistes juba nagu mullaks kõdunenud. 
Eelmine aasta sügis müüsin laudatäie sõnnikut kolme maakonda maha, viisin veel kätte. Lihtsalt lahe.

Ma ei tea, miks öötööle järgnev hommik alati raske. Kuid magada hommiku päikest maha ka ei suuda. Toimub mingi aeg vindumist, püüdes koondada mõtteid millegile olulisele, kuid seda teha on väga raske. Olulised tegevused toimetan ära, saades tagasi sideks loomadelt argipäeva positiivseid võnkeid. Eelkõige mõjuvad mulle mu koerad, kes oma rõõmuga alati nakatavad. Nende kannul kukk   kahe kanaga. Selline tunne valdab, et mul on tõeline kodu, kus mind oodatakse. Vaevalt auto seisma jättes uurin, õues, kas lapsed kodus või kooli lipanud. Ruttasin kiiruga, kuna kahel lapsel oli vaja minna, kes ekskursioonile Tartu ja poiss Varbolasse orienteeruma. Uurisin, et mis nad eelmine päev poest osta said ning siis minu poolt hommikul lisandusid viinerid, mis siis veel hommikul kooliteele põske pisteti. Neil olid juba oma söögid söödud ja viiner lihtsalt maiusena tee peale kaasa nosimiseks võeti. Lapsed kooliteele saadetud ja ikka manitsused kaasa jagatud, ei saa ju muud moodi. Lapsed peavad käima suuremat ringi, kuna rmk poolt tellitud töö raiele ja sellele järgnenud teeparandus rikkus kogu selle tee ära. Rattaga on võimatu (see oli kõige turvalisem tee lastele koolisõiduks kõigest 2,5 km) tee äärt tuli siis kooli sõiduks ainult 500 m kasutada, aga nüüd on seda 3 km kokku peavad maha sõitma 4 km. Ikka hirm, kui saadan hommikuti lapsi kooli ja manitsevad sõnad peale. Lapsed on lapsed nemad ei oska veel ohte hinnata. Olen palju ise ka nendega koos sõitnud ja ikka korrigeerinud nende sõidutehnikat. Suure maantee ääres ei tohi eriti ringi vaadata, kõrvadega peab kuulama millise masinaga on tegu, mis hakkab möödasõitu tegema. Hiljem kui kogemused tekivad, saab aru, kas auto sõidab lähedalt või kaugelt mööda (ehk siis sooritab möödasõidu nii et ei tekiks vaakumit - rekkadega toimub nii). 

Lapsed siis õhtul tegid veel trenni, kuna mõnus õhtu. Ma ise sõnnikutöös ja päeva lõpetasin siis peenarde kordus kaevamisega. Võttes välja juurikad ja muu sodi, mis võib hiljem kultuursele juurviljale saatuslikuks saada.

Oma eilse õhtupooliku pea 3 tundi tegelesid lapsed Randa ja Anettega. Seni viskasin laudast sõnnikut, jällegi tellitud värk, mille siis täna ära püüan viia.

http://aedjakodu.tarbija24.ee/447746/galerii-milliseid-maitsvaid-soogiseeni-tasub-kevadel-metsast-otsida/
Seeneaeg on ka kevadel, üks meie maja lähedal olev heinamaa kasvatab jõudsalt kuhikmürkleid. Väga maitsvad otse pannile pannes. Eestimaa loodus on rikas, tasub lahtiste silmadega ringi käia või siis osaleda loodust tundvate inimestega mõnel metsaretkel loodusharivas seltskonnas.

Võrratu hommik, kaunis on päev.. ümisen tuttavat lauluviit kristlikust lauluraamatust. Linnulaulu mitmes helistikus ja kõrgus-sageduses tuletab meelde, et on aeg pesitsusele ja paaride valikule. Kui saabusid esimesed pääsukesed. Ilmusid mu auto esiklaasile esimesed valge-halli massi meenutavad plärakad, et oleme kohal. Olen mõelnud, et miks mu auto selleks sihtmärgiks on võetud. Hoian küll teist eemal nende lennurajast, aga ikka. Juhul kui mul vaja pole autot pikemat aega kasutada, siis jah pean enne sõitu selle pesema. Mu enda kujutluses võib politseile selline auto juba pilkupüüdvaks olema, olengi mõelnud, et millise lause siis enda vabanduseks välja mõtlema ,,et olen rohelise maailmavaatega inimene" ma ei tea mida nad selle peale küll kostaksid. 
See selleks, teine probleem ehk siis veel nähtamatu Rail Baltica. Imestan, et mis meie kandis toimub, mõtlen, et miks naaber oma lubadust oma heinamaad, ei silu (kuna metsaveo masinad kinni jäid, siis tõsteti pehmeks sõidetud karjamaa pinnas kõrvale`= masendav pilt on, püüan nii vähe kui võimalik, et mitte sinna sattuda). Kas siis ka teda on tabanud Rail Baltica foobia...? Juba mu üks naabritest räägibki, et see hakkab tema lauda tagant minema. Lugesin eile vanu ajalehti, kus siis oli mainitud, et Rail Baltica tuleb... kummaline on see, et Eesti pool on veendunud, aga Läti kaalub ja mis silma hakkas ehk siis rõhuti just alla 85% Euroopa toetuse osaluseta seda teoks teha ei saa. Puuduvad Riigil siseselt sellised finantsid. Minu arvamist mööda on hetke seis majanduslikult täielikult allakäigul. Mõtlen vaikides, ohh läheks meie maadest see raudtee umbes kasvõi 5-10 km kauguselt mööda. Hetke seis on see, kõik asjad on kuulduste põhjal ja loetu põhjal = ma ei salli umbmäärasust. Miks ei kaasata inimesi aruteludesse...? Netis on ka mingi kaart oletatav raudtee trassiga... oh jah, mõtlen juba hirmuga, et mis saab, kui kiirrongidele mõeldud raudtee kodule lähemalt hakkab minema... Kas ees ootab ära kolimine, sõltub täiesti teiste kinnistute omanike nõusolekutest... nii palju on küsimusi... miks .. miks .. miks ..?

Juba õhtu, kuid toimetada tahaks veel. Kohustused tööle mineku seisavad veel ees. Kui paljud ruttavad hommikukarguses tööle, siis minu tööd ja tegemised on suunatud öisele ajale. Ühtepidi on see mulle parim, mida ma soovida oskan.
Hommikut alustasin sellega,et kohvi tassiga õue minnes ei osanud oodata, et mul on paar hobust (paarike) aiast välja saanud. Läksin siis vaatama, et kus teised hobused ja siis märkasin, et meie Lipsu ja Herta on teisel pool karjust. Õnneks Lipsu hoolib inimesest väga tuleb kohe juurde, kuid Herta kipub kohe ära jooksma. Üritasin päitseid pähe panna, aga oh õnnetust. Olin kiiruga näppu võtnud ponipäitsed. Ja egas midagi lihtsalt pandlast ümber kaela kinnitasin ning talutus rihmast talutades viisin Liptoni kahe kordsesse aeda. Ja hakkasin Hertat püüdma. Herta kasutas kõike kavalust minu suhtes, aga kui ma hobuste küpsiste karbiga välja ilmusin oli Herta kohe suureks sõbrannaks ja sain kätte ning siis samasse aeda, kus Liptongi. Ohh milliseid armurõõme nauditi. 
Päike, päike ja veelkord päike, täitsa mõnus ilm kutsus lihtsalt selliseid mehiseid töid tegema. Nagu saagima ja võsa vähendama. Mõnedes kohtades sai siis ka seda tehtud. Peenardest sai täna siis valmis porgand ja redis, kui homme ilus ilm, siis peet.
Randaga tegelesime, jooksis teine koos varsaga ilusti kordel. Puhastasime talve karvast, et harjuks pideva tegelusega ja varsalegi oleksid asjad tuttavamad, kui emmega tegeldakse. Hiljem kui varsake kasvab oskab juba ennast eemal hoida ning näha, et see on nii mõnus asi. Tavaliselt tegeleme lasipuu juures korraga kahe hobusega nii varsa, kui tema emaga. Siis kasvab teadmine, et see on oluline. Õnneks on nendel talvekarvadele minekut = looduses taaskasutuses... varesed ja harakad ning isegi rästad armastavad neid korjata oma pesamaterjalina vooderduseks. Paar päeva ja jälle kadunud. Osadel hobustel on juba suvekarva, aga osad veel ajavad. Imestame lastega, kui paksu kasuka kasvatab Amanda endale selga võrreldes teiste hobustega. Tal lausa vilt.
Õhtu lõpp vaatusele i täpi peale pani, kui lasime Lipsu ja Herta tagasi karja sekka. Kati kes hetkel väga oma mära armastust Lipsu vastu avaldab ei saanud kuidagi Lipsu juurde. Nii nimetatud krokodill Testemona hoiab kõrvaliigutusega Lipsut eemal. Nii palju kui Kati ka ei üritanud ei õnnestunud. Testu hoidis nii Kati lähedusse ja peletas pidevalt noorsandi eemale. Vahel imetlen hobuste omavahelisest suhtlemisest just kehakeele jagamist, mis on alati põnev ja väljendusrikas. 

Tänase päeva toimetamised möödusid enamalt jaolt toas. Kaalusin hommikul, et millest üldse alustada. Käisin siis kogu maja ümbruse läbi ja eks siis silma hakkas sireli võsa, mida tahaksin harvendada või õigemini madalaks pügada. 

Otsustasin tubsele koristusele, õhtuks suutsin siis korralageduse ka likvideerida ehk siis talveriided kappidesse ära jagada. 

Korra hommikul võtsin siis ühendust naabriga, et uurida, et kas ta siis kaineks saanud ja milliseid mõtteid veel oodata. Kuid jah teine siis kaine ja enam ei mäletanud, et mida ta üldse mulle öelnud oli. Lõin mõttes käega, ah mis temaga ikka teha, eks aasta aastalt joomisega seda mälu mahtu ajust vähemaks joob. 

Herta ja Kata indlevad. Testu tuli minu tegemisi kaema, kui tegin lõket, et põletada veel silokile jäänuseid karjamaalt. 

Jalutasime ka Randa ja Anettega. Tegin Randale väikse korde trenni, kus siis väljaspool korde ringi jalutas mu tütar Anete, kes juhtis hobuse õigele kaugusele minust ning jalutas üsna mitu ringi, et Randale saaks selgeks, et mida inimene talt nõuab. Pisike hobubeebi kappas rõõmust emme läheduses, et kohe nii, nagu kabjad suutsid. Vahepeal võttes järske kurvisid, siis tagumised jalad kippusid maha jääma ehk siis viltu vajuma. Käisime see meeskond siis kõik metsas jalutamas. Randa püüdis kogu oma keharaskusega mu õla najale nõjatuda kõndides. Mulle mõjub selline viis looma poolt juba päris vastu maad maha surumisena. Vahepeal üritasin talutusnöörist tõmmata pead nii, et hobune järgiks tõmbesurvet välisele poolele. Mitte ei jääks minu poolele, et mul pole enam kohta kuhu jalga panna saaksin. Muidu pean pingsalt jälgima, et hobune ühel hetkel ei astu jala peale. Jalutatud siis läksime suure rõõmuga jälle lauta tagasi.  

Imetlen karjamaal ikka  Liptonit, kas tast tõesti võib saada tõu täkk...? Otsib tihti minu lähedust, tahab, et suhtleksin.