Eile siis käisin lastega Läänemaal, alul enne, kui teekonda alustasime. Tegin Märjamaal kaks peatust lille poe ja Maxima kaupluse juures. Ostsin mõned lilled Kullamaa surnuaiale vanaemale (lastele vana-vanaema) ja vana-vanaema (lastele vana-vana-vanaema) haudadele ning ühe ilusa Daalia punaste õitega, aga oma emale kes elab antud hetkel Linnamäe vallas tähistasin emade päeva ette ära. 

Kullamaa surnuaial vanaema haua leidsime kohe ülesse, aga Vana-vanaema (kodus hüüti piima-vanaks) omaga läks veidi kauem, aga siiski. Vanad lilled eemaldatud ning värskemad asemele pandud. Kurbus täitis hinge, salamisi hoidsin tagasi pisaraid, et mitte anda aru lastele, et mis ma hetkel tunne. 

Tegelikult tean oma vana-vanematest, vanaisa sünni-ja lapsepõlve kodu asus Kullamaalt pea 11 km Virtsu suunas. Vanas Päri mõisas, mis oli kunagi vanaisa isa-isale teenete eest kodumaa eest kingitud.

Esmane koht, mis mulle aastad tagasi keerab on mälestused vanaisa õest Viivist, kelle elukohaks oli Koluvere rist, kus hetkel seisab luitunud rohelise värvikattega, laudadega kinnilöödud akendega tühjalt seisev maja. Maja otsas, kus asub pööningu korrus sildiga müüa. Meenub mulle aeg, kui selles tegutses pood ja sidejaoskond, kus siis vanaisa õde müüjana töötas koos oma mehega (Villiga elasid).

Vanaisa ei läinud kunagi sellest majast nii mööda, et poleks aega olnud oma õele tere öelda. Tihti viibisin minagi temaga nendel sõitudel. 
Ema juurde jõudes, selgus, et ema oli läinud tööle, helistasin. ,,Küsides, kas tulen tordiga emadepäeva sinna tähistama...?" Ütles, et tuleb kohe koju. 
Meil oli õdus olemine, kuulasin palju ning elasin emotsionaalselt kaasa kaotatud lähedastest jagatud mõtteid. Korraga vestluse käigus meenus nagu nõela torkest Allan Sven Sagris. Ema mainis, et oli näinud lehes surma kuulutust. Käis väike torge hingest ,, jälle üks parimatest tuttavatest - vanaisaga olid nad heas läbi saamises. Ega minu käsigi kehvem olnud, pidasin oma lapsemeelsuses alati vanaisa sõpru ka enda omadeks ( aga see selleks selline lapsemeelsus; et vaevalt vanas eas inimene oleks tahtnud ennast, kunagise õpilase või Lagedi kooli lõpetanuga kohtuda). LP. Sagrisest võiksin kirjutada palju, nii direktorist, kui ajalooõpetajast, kui ka tema olemusest sõbrana. Ta oli värvikas ning mitmekülgne isiksus.
Koju jõudes püüdsin siis taastuda auto soojusest tekkinud väsimust maandades lillepeenra rohimisele. Imestasin millise värskuse ma sealt leidsin ja kui peenar korras, ütlesin lastele, et nüüd vean ka selle koorma sõnnikut tellijale (eelmine päev peale visatud).
Sõnnikut on jäänud veel lauta 3 traktori käru jagu. Nii kui nii olen mõelnud, sellel aastal ka põõsastele ja puudele jagada. Siis hakkan teise hoone kõdusõnnikuga majandama. Tellimusi on kahte sorti. Alati küsin, kumba soovitakse, kas värsket või paari aasta tagust, mis seistes juba nagu mullaks kõdunenud. 
Eelmine aasta sügis müüsin laudatäie sõnnikut kolme maakonda maha, viisin veel kätte. Lihtsalt lahe.