Ma ei tea, miks öötööle järgnev hommik alati raske. Kuid magada hommiku päikest maha ka ei suuda. Toimub mingi aeg vindumist, püüdes koondada mõtteid millegile olulisele, kuid seda teha on väga raske. Olulised tegevused toimetan ära, saades tagasi sideks loomadelt argipäeva positiivseid võnkeid. Eelkõige mõjuvad mulle mu koerad, kes oma rõõmuga alati nakatavad. Nende kannul kukk   kahe kanaga. Selline tunne valdab, et mul on tõeline kodu, kus mind oodatakse. Vaevalt auto seisma jättes uurin, õues, kas lapsed kodus või kooli lipanud. Ruttasin kiiruga, kuna kahel lapsel oli vaja minna, kes ekskursioonile Tartu ja poiss Varbolasse orienteeruma. Uurisin, et mis nad eelmine päev poest osta said ning siis minu poolt hommikul lisandusid viinerid, mis siis veel hommikul kooliteele põske pisteti. Neil olid juba oma söögid söödud ja viiner lihtsalt maiusena tee peale kaasa nosimiseks võeti. Lapsed kooliteele saadetud ja ikka manitsused kaasa jagatud, ei saa ju muud moodi. Lapsed peavad käima suuremat ringi, kuna rmk poolt tellitud töö raiele ja sellele järgnenud teeparandus rikkus kogu selle tee ära. Rattaga on võimatu (see oli kõige turvalisem tee lastele koolisõiduks kõigest 2,5 km) tee äärt tuli siis kooli sõiduks ainult 500 m kasutada, aga nüüd on seda 3 km kokku peavad maha sõitma 4 km. Ikka hirm, kui saadan hommikuti lapsi kooli ja manitsevad sõnad peale. Lapsed on lapsed nemad ei oska veel ohte hinnata. Olen palju ise ka nendega koos sõitnud ja ikka korrigeerinud nende sõidutehnikat. Suure maantee ääres ei tohi eriti ringi vaadata, kõrvadega peab kuulama millise masinaga on tegu, mis hakkab möödasõitu tegema. Hiljem kui kogemused tekivad, saab aru, kas auto sõidab lähedalt või kaugelt mööda (ehk siis sooritab möödasõidu nii et ei tekiks vaakumit - rekkadega toimub nii). 

Lapsed siis õhtul tegid veel trenni, kuna mõnus õhtu. Ma ise sõnnikutöös ja päeva lõpetasin siis peenarde kordus kaevamisega. Võttes välja juurikad ja muu sodi, mis võib hiljem kultuursele juurviljale saatuslikuks saada.

Oma eilse õhtupooliku pea 3 tundi tegelesid lapsed Randa ja Anettega. Seni viskasin laudast sõnnikut, jällegi tellitud värk, mille siis täna ära püüan viia.