Ma ei tea, miks öötööle järgnev hommik alati raske. Kuid magada hommiku päikest maha ka ei suuda. Toimub mingi aeg vindumist, püüdes koondada mõtteid millegile olulisele, kuid seda teha on väga raske. Olulised tegevused toimetan ära, saades tagasi sideks loomadelt argipäeva positiivseid võnkeid. Eelkõige mõjuvad mulle mu koerad, kes oma rõõmuga alati nakatavad. Nende kannul kukk   kahe kanaga. Selline tunne valdab, et mul on tõeline kodu, kus mind oodatakse. Vaevalt auto seisma jättes uurin, õues, kas lapsed kodus või kooli lipanud. Ruttasin kiiruga, kuna kahel lapsel oli vaja minna, kes ekskursioonile Tartu ja poiss Varbolasse orienteeruma. Uurisin, et mis nad eelmine päev poest osta said ning siis minu poolt hommikul lisandusid viinerid, mis siis veel hommikul kooliteele põske pisteti. Neil olid juba oma söögid söödud ja viiner lihtsalt maiusena tee peale kaasa nosimiseks võeti. Lapsed kooliteele saadetud ja ikka manitsused kaasa jagatud, ei saa ju muud moodi. Lapsed peavad käima suuremat ringi, kuna rmk poolt tellitud töö raiele ja sellele järgnenud teeparandus rikkus kogu selle tee ära. Rattaga on võimatu (see oli kõige turvalisem tee lastele koolisõiduks kõigest 2,5 km) tee äärt tuli siis kooli sõiduks ainult 500 m kasutada, aga nüüd on seda 3 km kokku peavad maha sõitma 4 km. Ikka hirm, kui saadan hommikuti lapsi kooli ja manitsevad sõnad peale. Lapsed on lapsed nemad ei oska veel ohte hinnata. Olen palju ise ka nendega koos sõitnud ja ikka korrigeerinud nende sõidutehnikat. Suure maantee ääres ei tohi eriti ringi vaadata, kõrvadega peab kuulama millise masinaga on tegu, mis hakkab möödasõitu tegema. Hiljem kui kogemused tekivad, saab aru, kas auto sõidab lähedalt või kaugelt mööda (ehk siis sooritab möödasõidu nii et ei tekiks vaakumit - rekkadega toimub nii). 

Lapsed siis õhtul tegid veel trenni, kuna mõnus õhtu. Ma ise sõnnikutöös ja päeva lõpetasin siis peenarde kordus kaevamisega. Võttes välja juurikad ja muu sodi, mis võib hiljem kultuursele juurviljale saatuslikuks saada.

Oma eilse õhtupooliku pea 3 tundi tegelesid lapsed Randa ja Anettega. Seni viskasin laudast sõnnikut, jällegi tellitud värk, mille siis täna ära püüan viia.

http://aedjakodu.tarbija24.ee/447746/galerii-milliseid-maitsvaid-soogiseeni-tasub-kevadel-metsast-otsida/
Seeneaeg on ka kevadel, üks meie maja lähedal olev heinamaa kasvatab jõudsalt kuhikmürkleid. Väga maitsvad otse pannile pannes. Eestimaa loodus on rikas, tasub lahtiste silmadega ringi käia või siis osaleda loodust tundvate inimestega mõnel metsaretkel loodusharivas seltskonnas.

Võrratu hommik, kaunis on päev.. ümisen tuttavat lauluviit kristlikust lauluraamatust. Linnulaulu mitmes helistikus ja kõrgus-sageduses tuletab meelde, et on aeg pesitsusele ja paaride valikule. Kui saabusid esimesed pääsukesed. Ilmusid mu auto esiklaasile esimesed valge-halli massi meenutavad plärakad, et oleme kohal. Olen mõelnud, et miks mu auto selleks sihtmärgiks on võetud. Hoian küll teist eemal nende lennurajast, aga ikka. Juhul kui mul vaja pole autot pikemat aega kasutada, siis jah pean enne sõitu selle pesema. Mu enda kujutluses võib politseile selline auto juba pilkupüüdvaks olema, olengi mõelnud, et millise lause siis enda vabanduseks välja mõtlema ,,et olen rohelise maailmavaatega inimene" ma ei tea mida nad selle peale küll kostaksid. 
See selleks, teine probleem ehk siis veel nähtamatu Rail Baltica. Imestan, et mis meie kandis toimub, mõtlen, et miks naaber oma lubadust oma heinamaad, ei silu (kuna metsaveo masinad kinni jäid, siis tõsteti pehmeks sõidetud karjamaa pinnas kõrvale`= masendav pilt on, püüan nii vähe kui võimalik, et mitte sinna sattuda). Kas siis ka teda on tabanud Rail Baltica foobia...? Juba mu üks naabritest räägibki, et see hakkab tema lauda tagant minema. Lugesin eile vanu ajalehti, kus siis oli mainitud, et Rail Baltica tuleb... kummaline on see, et Eesti pool on veendunud, aga Läti kaalub ja mis silma hakkas ehk siis rõhuti just alla 85% Euroopa toetuse osaluseta seda teoks teha ei saa. Puuduvad Riigil siseselt sellised finantsid. Minu arvamist mööda on hetke seis majanduslikult täielikult allakäigul. Mõtlen vaikides, ohh läheks meie maadest see raudtee umbes kasvõi 5-10 km kauguselt mööda. Hetke seis on see, kõik asjad on kuulduste põhjal ja loetu põhjal = ma ei salli umbmäärasust. Miks ei kaasata inimesi aruteludesse...? Netis on ka mingi kaart oletatav raudtee trassiga... oh jah, mõtlen juba hirmuga, et mis saab, kui kiirrongidele mõeldud raudtee kodule lähemalt hakkab minema... Kas ees ootab ära kolimine, sõltub täiesti teiste kinnistute omanike nõusolekutest... nii palju on küsimusi... miks .. miks .. miks ..?

Juba õhtu, kuid toimetada tahaks veel. Kohustused tööle mineku seisavad veel ees. Kui paljud ruttavad hommikukarguses tööle, siis minu tööd ja tegemised on suunatud öisele ajale. Ühtepidi on see mulle parim, mida ma soovida oskan.
Hommikut alustasin sellega,et kohvi tassiga õue minnes ei osanud oodata, et mul on paar hobust (paarike) aiast välja saanud. Läksin siis vaatama, et kus teised hobused ja siis märkasin, et meie Lipsu ja Herta on teisel pool karjust. Õnneks Lipsu hoolib inimesest väga tuleb kohe juurde, kuid Herta kipub kohe ära jooksma. Üritasin päitseid pähe panna, aga oh õnnetust. Olin kiiruga näppu võtnud ponipäitsed. Ja egas midagi lihtsalt pandlast ümber kaela kinnitasin ning talutus rihmast talutades viisin Liptoni kahe kordsesse aeda. Ja hakkasin Hertat püüdma. Herta kasutas kõike kavalust minu suhtes, aga kui ma hobuste küpsiste karbiga välja ilmusin oli Herta kohe suureks sõbrannaks ja sain kätte ning siis samasse aeda, kus Liptongi. Ohh milliseid armurõõme nauditi. 
Päike, päike ja veelkord päike, täitsa mõnus ilm kutsus lihtsalt selliseid mehiseid töid tegema. Nagu saagima ja võsa vähendama. Mõnedes kohtades sai siis ka seda tehtud. Peenardest sai täna siis valmis porgand ja redis, kui homme ilus ilm, siis peet.
Randaga tegelesime, jooksis teine koos varsaga ilusti kordel. Puhastasime talve karvast, et harjuks pideva tegelusega ja varsalegi oleksid asjad tuttavamad, kui emmega tegeldakse. Hiljem kui varsake kasvab oskab juba ennast eemal hoida ning näha, et see on nii mõnus asi. Tavaliselt tegeleme lasipuu juures korraga kahe hobusega nii varsa, kui tema emaga. Siis kasvab teadmine, et see on oluline. Õnneks on nendel talvekarvadele minekut = looduses taaskasutuses... varesed ja harakad ning isegi rästad armastavad neid korjata oma pesamaterjalina vooderduseks. Paar päeva ja jälle kadunud. Osadel hobustel on juba suvekarva, aga osad veel ajavad. Imestame lastega, kui paksu kasuka kasvatab Amanda endale selga võrreldes teiste hobustega. Tal lausa vilt.
Õhtu lõpp vaatusele i täpi peale pani, kui lasime Lipsu ja Herta tagasi karja sekka. Kati kes hetkel väga oma mära armastust Lipsu vastu avaldab ei saanud kuidagi Lipsu juurde. Nii nimetatud krokodill Testemona hoiab kõrvaliigutusega Lipsut eemal. Nii palju kui Kati ka ei üritanud ei õnnestunud. Testu hoidis nii Kati lähedusse ja peletas pidevalt noorsandi eemale. Vahel imetlen hobuste omavahelisest suhtlemisest just kehakeele jagamist, mis on alati põnev ja väljendusrikas. 

Tänase päeva toimetamised möödusid enamalt jaolt toas. Kaalusin hommikul, et millest üldse alustada. Käisin siis kogu maja ümbruse läbi ja eks siis silma hakkas sireli võsa, mida tahaksin harvendada või õigemini madalaks pügada. 

Otsustasin tubsele koristusele, õhtuks suutsin siis korralageduse ka likvideerida ehk siis talveriided kappidesse ära jagada. 

Korra hommikul võtsin siis ühendust naabriga, et uurida, et kas ta siis kaineks saanud ja milliseid mõtteid veel oodata. Kuid jah teine siis kaine ja enam ei mäletanud, et mida ta üldse mulle öelnud oli. Lõin mõttes käega, ah mis temaga ikka teha, eks aasta aastalt joomisega seda mälu mahtu ajust vähemaks joob. 

Herta ja Kata indlevad. Testu tuli minu tegemisi kaema, kui tegin lõket, et põletada veel silokile jäänuseid karjamaalt. 

Jalutasime ka Randa ja Anettega. Tegin Randale väikse korde trenni, kus siis väljaspool korde ringi jalutas mu tütar Anete, kes juhtis hobuse õigele kaugusele minust ning jalutas üsna mitu ringi, et Randale saaks selgeks, et mida inimene talt nõuab. Pisike hobubeebi kappas rõõmust emme läheduses, et kohe nii, nagu kabjad suutsid. Vahepeal võttes järske kurvisid, siis tagumised jalad kippusid maha jääma ehk siis viltu vajuma. Käisime see meeskond siis kõik metsas jalutamas. Randa püüdis kogu oma keharaskusega mu õla najale nõjatuda kõndides. Mulle mõjub selline viis looma poolt juba päris vastu maad maha surumisena. Vahepeal üritasin talutusnöörist tõmmata pead nii, et hobune järgiks tõmbesurvet välisele poolele. Mitte ei jääks minu poolele, et mul pole enam kohta kuhu jalga panna saaksin. Muidu pean pingsalt jälgima, et hobune ühel hetkel ei astu jala peale. Jalutatud siis läksime suure rõõmuga jälle lauta tagasi.  

Imetlen karjamaal ikka  Liptonit, kas tast tõesti võib saada tõu täkk...? Otsib tihti minu lähedust, tahab, et suhtleksin.

Hommikul varasel tunnil töölt naasnud, kaifisin enne tuppa minekut koerte rõõmsat rõõmulaulu, mis väljendas ilm selgelt, kui rõõmsad nad mu koju saabumise üle on. Siis veel käisin Randat vaatamas ja küpsist andmas. Mul on hobuste maiusküpsis olemas ja hea kui mul kaasas ja taskus alati tagavaraks. Randa titabeebi piilus areldi kujul emme külje tagant mind, ohooo. Kes see veel on...? Randa võttis maiuse jne. Kui nendega suhelnud läksin teisi hobuseid vaatama. Hea meel, ning tänu valdas hinges, et hobused kõik alles. Tänasin siirast südamest jumalat, et kaitset on hoidnud loomade peal. 
Aia ääres seistes imetlesin vaatepilti puhakavatest hobustest . Seisin ja nautisin loodusest tulevat linnulaulu mis mu kõrvu kuuldus. Kõik oli kuidagi kaunis, sillerdav hommikune päike, koerad, kes mu kõrval jälgisid mind ainiti. Ühel hetkel astus aia äärde Testemona, kes on võtnud karjajuhi rolli. Kaitseb märasid väga huvitavalt. Ja meie kaks mära indlemas Kati ja Herta. Poiss on vist oma energia  kuidagi ära rahmeldanud, ei viitsi eriti kiimas hobuprouadega madistada, siis nakitses õrnalt korda mööda kumbagit hobust. Nii siis neid vaadates oma pool tundi, mõte  peatselt toa poole tagasi astuma sundis. Tahtsin näha, mida lapsed eilse päeva jooksul korda saatnud, mul olid mõningad palved, mida nad pidid siis kamba peale korda saatma. Rahulolu voolas sisse energiana, kuid eelmise päeva 24 tunnine valve on jätnud piisava väsimuse, siiski kobin voodisse, et natuke puhata, et saada päevaks uut energiat. 

Viimaste päevade sündmused on siis oodatavatest kiiremaks kulgenud. Lootsin, et Randa poegmiseni on ikka mõni nädal aega, tundub, et hobutita aga tahtis varem siia ilma sündida. Tegelikult, kui varssa ennast vaadata, siis kõik on normis ja õigeaegse varsa moodi. Varsal jalad ilusti all ja loodan, et õpib oma emmet ka kiirelt tundma. Eile proovisime korra teda isegi õue jalutama viia. Kuid varss otsustas teisiti, tundus., et hetkel emme ei huvitanud teda enam kuidagi moodi ja pani oma kappamisi tegema. Hobuemme aga endast nii välja läks, et ei arvestanud isegi minuga. Hoolimatta oma pingutustest suutsin hobust hoida sellel distantsil, et ei jookseks peale. Sellisest loomakäitumisest tegin järelduse, et oskab inimesel pähe istuda. Hobune kes ei hooli inimesest ka ärevuse seisundis olles näitab tema koolitustaset. 
Nüüd on teada, mis on vaja esmaseks võtteks selgeks hobusele teha. Eks varsti ka sadula alla panek. Kuna vanust nii palju, siis peaks ta juba nii mõndagi oskama. 
Ei tea ja ei tahagi teada, mida võis 30.aprillil murutari tädi mu naabrimehele öelda, aga midagi niisugust oli, et järgmine päev purjus olekus oma segase jutuga mu töid ja tegemisi segama tuli. Kolmapäeva õhtul tööl olles, aga kontrollimatult ja vahetpidamata ühe õhtu jooksul 12 korral helistada suutis. Juba teise helistamise ajal panin kõige lihtsama vahendi nimetuse alt nagu filtriloendisse mobiilinumbri. Juba eelmine aasta oli selline lugu (jälle pärast Murutari tädiga kokkupuutumist ta muutus selliseks). Ta arvas, et on kõva mees, kui ütleb oma seltskonna ees midagi tobedalt vaimukat naabrile, kuid seda ta ei osanud ette näha, et juba pikemaks ajaks ei suuda ta enam suhtlust enam taastada. Mul seisis ta number siis septembrist saadik kuni märtsikuuni filtriloendis, kus siis selle staatuse maha võtsin ja nüüd jälle hakkas jama pihta.
Eile sai siis lõplikult karikas täis. Helistasin politseisse, kuna teema puudutas hobuseid, kus siis viimaseks sõnaks kummitama jäi lubadus mu hobustest grillhobused teha. Selline sõnum pole mu meelis teema kõrvadele. Kahju on, et mu mees kardab teda. See on kõige halvem variant, et miks mina pean tegelema inimesega, kes põlgab naisi ja peab neid mingiks objektiks. Sellisele inimesele on vaja vahel meesterahavast paika panijat. Kuna olen naaber, siis ma ei tea kunagi, mida ta võib teha loomadega. Ta oskab ühel hetkel olla ka karm inimene, kes ei tunnista piire aru andmata enesele, mida ta teeb. 
Paneksin siia kirja psühholoogilise selgituse, olles kunagi koos naabriga käinud  toomas ühte ponitäkku, jõudis ta rääkida oma lapsepõlvest. Sellest sisust korjasin enesele info, et ema, kes oli tema kasvatajaks, ta üldse ei kuulanud. Oma noorpõlve oli ta üks ulakamaid ja sõnakuulmatuid lapsi oma peres. Kellele olevat meeldinud halba teha ja siit loo moraal... millised oleme olnud noorpõlves, selline elu kujuneb ka vanaduspõlves. Vähe on neid kes suudavad endas selgusele jõuda, mida nad elult tahavad ja kujundada vanaduspõlv.