Koolivaheaeg on siis põhimõtteliselt läbi, kahju on see, et majanduslikult ei olnud võimalus kuhugile ujuma isegi minna, pidime leppima kodus viibimisega. Algust tegime ka koduõue koristusega, kõik need nonni hunikud, mis hobused veebruarikuus maha poetasid, kui nad vabadusse pääsesid. 

Eks sai ka tehtud trenni, kuidas kellegile vajadus oli. Mina tegin sellepärast tagasihoidlikult, kuna käsi andis veel kergelt tunda, aga eilne metsatöö andis juba teada, et enam hirmu ei pea tundma. Teen iga päev mitu korda päevas käele trenni.

Eile panin tähele, kuidas Lipton oma täku kevadises meeleolus Hertat kiusas ja mul sai siis sellega arusaamine, et peaks Liptoni koos oma sõbrannaga sisse panema enne kui hilja on. Ma kardan, et järsku noor täkk murrab jälle mõne mära maha. Vaatab, kuidas me pojaga jõuame, aga tahaks täkule eraldi boksi ehitada. Käisin üks päev Hertaga maastikul, ta on jälle puiseks läinud, peab hakkama korraliselt sõitma hakkama. 

Lumi sulab päris kiirelt. Viimasel nädalavahetusel siis Arvo ja Joel panid vahtrad tilkuma. Päikese soojuse mõju on pannud vahtral mahla liikuma. Silo vedasin selle nädala alguses, kuna kuus rulli silo söödid nii kiirelt, et minu arvestus kolmele nädalale jagumisega kuidagi toime poleks tulnud. Käin iga päev hobuste juurest läbi. On nüüd ilmad sellised, et võib väljas ka öid hoida. Kui kõhud täis siis toimub päevitus tseremoonia. Lipton ainus täkk karjas ei tunne ennast veel ikka täkuna. Hämmastav, märad annavad peksa. Nii kui keegi indlema hakkab, lipitsevad kohe täku nina all, teised hobused ei tohi kohe lähenedagi. Täkk kuulub ainuüksi indleva mära tähelepanu orbiiti.
Eile oli tore lugu Sassuga. Sassu tuli mulle salaja järgi, riidlesin temaga naabrimaja aia taga. Nii kui ma sealt lahkusin, siis jooksis koer läbi kodu mulle vastu. Lootes nii ennast puhtaks teha. Kuid see ei toiminud. Kui tuli vastu, ei teinud teisest välja, pigem selles olukorras pöörasin Pipile rohkem tähelepanu ja kiitsin Pipit. Küll ta on tubli koer, et ta kodus on ilusti ja Sassust ma ei teinud lihtsalt välja. 
Nädala sees söödan naabrikoera, ma olen oma põhimõttes vastu ja ma ei taha omi koeri kaasa võtta naabrimaja juurde ehk siis õpetada koertele asjatama naabrimaja juurde. Täna oli siis lihtsam juba Sassuga. Ta ei tulnud salaja kaasa ning ootas mind tavalises kohas, kus ta on seda harjunud tegema. Kiitsin teda selle eest. Ja ega ma ka Pipit ei unustanud kiita. Koerad, kes on harjunud pidevalt trenni ja koolitust saama, vajavad pidevat kontakti inimesega.

Lõpuks sain siis oma karvased sulelised aeda püsima. Mul ei jäänud muud üle, kui pidin aia korda tegemise järel katsetama voolu alla panemisega. Sai ka eile ratsutamas käidud, kuid metsas veel lund küllaga. Eriti märjaks ajada looma ei tahtnud, siis sai üks ring tehtud. Kõige tipuks leidsime Anetega, et laupäeval olid hobused iseseisva metsamatka teinud ja piisavalt kaugele. Paneb muigama, kuidas ikka hobustel matkarajad on selged ja huvi omapäi jalutuskäike ette võtta.

See nädal oli väga tegus ja avastuste rohke nädal. Juba see andis tõuke, et lapsed koolist ära (õpetajate streik palgatõusuks). Ma seda kuuldes juba pidasin plaani, et miks saata lapsed kooli, kui  saab ka oma koduse elu juures tegevusrohkeks elu muuta. Korra Anete proovis trenni teha, kuna metsa all lumel koorik, siis sinna ta ei läinud ja katsetas korra Ahnepere ringi siis trennina teha. Kuid koju sai, siis mainis, et praegu peab veel ootama, kui saab trennile pühenduma hakata. Täna tahaksin ise ka korra selga istuda, metsas on nüüd mõnus, ilmastiku soojenemine tõi kaasa sula ja vihma. Vihma sadu muudab lume kuidagi õhuliseks ja aitab kaasa lume sulamisele. 

Katsetasin täna hanguga, heina tõsta, eks käsi on veel tundlik... saan hakkama kõigele vaatamata. Vaja on hakata noorte hobustega tegelema, neid on piisavalt, keda sadula alla ja kellele veel rakmeid ümber soetama. Kevadel peab panema Teebat vedru ette, siis saab teda rohkem rakendada tööle. Enne peab tegema eeltöö ära. Mõtlen tagasi oma esimese hobuse treeningutele, ega see kergelt mul ei läinud. Vanat hobust ees käima õpetada peab olema hea tahtmine ning pikk meel. Eks tuli ka leppida teatud nõrkustega, mis hobusel kiiksuna geenidega kaasa antud, mida nagu muuta ei saanud. Oli see, et iga aastaga mingi viguri juurde õppis, et mitte aiste vahele astuda. Kuna mul teist hobust kõrvale võtta polnud, siis sai oma ettekujutuse ja teiste hobusekasvatajate juttude abiga hobust rakendatud. 

Kips siis võeti maha, saab hakata trenni tegema käele. Kuna ei kannata sellist painutust mida saab teha vasaku käega. Õnneks saab reedel tööle minna, imestasin perearsti - õde, kes väga hooliva küsimisega püüdis leida vastust, et ega ma ei pea nädalavahetusel tööl olema.  Õnneks saab tagasi oma tavapärase rutiini juurde tagasi. Kasutan muidugi toetavat sidet, kuni siis käele võin toetuda. 
Praegu pole julgenud ka hobustega trenni teha, ikka selle kukkumise kartuses. Metsas on lumepaksus selline, et sinna uitama minek ei tule hobustega hetkel kõne alla.  Ainsaks ratsutamise kohaks, kus lumi pole muutunud kiilasjääks saab veel liikuda. Eks kogemusi küll, kui palju kordi lihtsalt sammu pealt hobusel jalad alt kadunud. 
Paaril korral olen käinud rabasid külastamas ja mu suur õnnehetk on see, et leidsin lõpuks oma esimese põdrasarve. 
Eile sai plaanitud nii kaheks kolmeks tunniks Linnurabasse, kuid kui metsast-rabast välja sain oli kell juba 15. Võtsin ette suure ala uurimise-uudistamise. Esimese korra juures jõudsin ma Rabiverre, teine kord, kui metsast välja sain juhtus olema Kodila alevi tagune. Egas miskit nati mööda põlluserva uuesti metsa-raba peale... ohoo, hundi jäljed, ning söömajäljed ja mida edasi ma selles kandis liikusin seda enam tõdesin, et selles piirkonnas asustab ikka teatud arv hunte. Edasi liikudes jõudsin metsameeste valgustusraie alale, kus siis hetkeks raidurid oma saetööd peatasid, oletasin, et märgati mind, aga ma püüdsin nii kiirelt kui võimalik, sellest piirkonnast kaduda. Suuna võtsin enda teadmata, käitusin nii nagu ma ümbrust oskasin tajuda ja enesele hetke olukorras selgitada. Korraga seisis mu ees silt Palamulla karstiala. Vaatasin liiklemisjälgi, kuskil nädalatagused traktori jäljed suundusid lääne suunas, mis olid tuisuga kinni mattunud. Kuna mäletan, et pea üle nädala tagasi pühapäev ja esmaspäev see on siis veebruari lõpp oli tuisk. Sellest ka selline järeldus. Nojah, mis mind siis veel ootamatult üllatas, et raba serva rajatud jahimeeste söötmiskoht ei ole küll selleks sobival kohal. Mina pole küll kaebaja, kuid on asju, mis       ei sobi. Uurisin eile veel maaameti kaardiserverit ja selgus, et Palamulla karstiala territoorium jookseb rabapiirin välja. Kui objekt või kaitstava väärtusega maa-ala on pandud kaitsealla ja määratud ligipääs, siis praegusel ajal miskt ripakil jäänud jäänuseid nähes võib tekkida kurja kuulutavaid diskusioone. 
Alul, kui arvasin, et mu päev Linnurabas on osutunud asjatuks, siis teine pool rajast veendusin oma tõdemuses, et see mille nimel ma välja läksin ei olnud asjatu. Leidsin hundi jälgi ja nende tegemisi. Nii, et viimased päevad on olnud väga aktiivsed ja edukad.

Paar päeva sai maadeldud arvuti viirusega. Mis laekus mu msn-i ja põhjustas korraliku kaose. 
Täna siis juba 1.märts. Sula ilm. Mu kallid kabjalised korraldavad viimastel päevadel ikka tõelisi üllatusi, kord hommikutervisejooksu või siis ninaga uudistades vastu klaasi ennast surudes. 
Tõeliseks maiuspalaks on neile nüüd lindude söögilauale pandud sihvkad. Juba teist hommikut pean tõdema, et enam ei saa mõne peotäiega vaid juba panen kilode viis lindudele. Ehk võin öelda, et mul on kahte sorti linde, ühed sulelised ja lennuvõimelised ja teised on karvased ja lennuvõimetud. 
Märtsikuu on mul veel suur loodusekuu, kus kasutan ära varahommikused ajad metsas ja rabas kolamisele. Eile käisin Tõrasoo LK alal uurimas undude jälgi, tunnistan, et leidsin.  Sassu läks pabinasse kui nuusutas ninaga jälgi. Muidu suusatasin parajalt suurel alal. Oma 6-7 km. Viimane aeg lumeolusid nautida.