Kips siis võeti maha, saab hakata trenni tegema käele. Kuna ei kannata sellist painutust mida saab teha vasaku käega. Õnneks saab reedel tööle minna, imestasin perearsti - õde, kes väga hooliva küsimisega püüdis leida vastust, et ega ma ei pea nädalavahetusel tööl olema.  Õnneks saab tagasi oma tavapärase rutiini juurde tagasi. Kasutan muidugi toetavat sidet, kuni siis käele võin toetuda. 
Praegu pole julgenud ka hobustega trenni teha, ikka selle kukkumise kartuses. Metsas on lumepaksus selline, et sinna uitama minek ei tule hobustega hetkel kõne alla.  Ainsaks ratsutamise kohaks, kus lumi pole muutunud kiilasjääks saab veel liikuda. Eks kogemusi küll, kui palju kordi lihtsalt sammu pealt hobusel jalad alt kadunud. 
Paaril korral olen käinud rabasid külastamas ja mu suur õnnehetk on see, et leidsin lõpuks oma esimese põdrasarve. 
Eile sai plaanitud nii kaheks kolmeks tunniks Linnurabasse, kuid kui metsast-rabast välja sain oli kell juba 15. Võtsin ette suure ala uurimise-uudistamise. Esimese korra juures jõudsin ma Rabiverre, teine kord, kui metsast välja sain juhtus olema Kodila alevi tagune. Egas miskit nati mööda põlluserva uuesti metsa-raba peale... ohoo, hundi jäljed, ning söömajäljed ja mida edasi ma selles kandis liikusin seda enam tõdesin, et selles piirkonnas asustab ikka teatud arv hunte. Edasi liikudes jõudsin metsameeste valgustusraie alale, kus siis hetkeks raidurid oma saetööd peatasid, oletasin, et märgati mind, aga ma püüdsin nii kiirelt kui võimalik, sellest piirkonnast kaduda. Suuna võtsin enda teadmata, käitusin nii nagu ma ümbrust oskasin tajuda ja enesele hetke olukorras selgitada. Korraga seisis mu ees silt Palamulla karstiala. Vaatasin liiklemisjälgi, kuskil nädalatagused traktori jäljed suundusid lääne suunas, mis olid tuisuga kinni mattunud. Kuna mäletan, et pea üle nädala tagasi pühapäev ja esmaspäev see on siis veebruari lõpp oli tuisk. Sellest ka selline järeldus. Nojah, mis mind siis veel ootamatult üllatas, et raba serva rajatud jahimeeste söötmiskoht ei ole küll selleks sobival kohal. Mina pole küll kaebaja, kuid on asju, mis       ei sobi. Uurisin eile veel maaameti kaardiserverit ja selgus, et Palamulla karstiala territoorium jookseb rabapiirin välja. Kui objekt või kaitstava väärtusega maa-ala on pandud kaitsealla ja määratud ligipääs, siis praegusel ajal miskt ripakil jäänud jäänuseid nähes võib tekkida kurja kuulutavaid diskusioone. 
Alul, kui arvasin, et mu päev Linnurabas on osutunud asjatuks, siis teine pool rajast veendusin oma tõdemuses, et see mille nimel ma välja läksin ei olnud asjatu. Leidsin hundi jälgi ja nende tegemisi. Nii, et viimased päevad on olnud väga aktiivsed ja edukad.