Lumi sulab päris kiirelt. Viimasel nädalavahetusel siis Arvo ja Joel panid vahtrad tilkuma. Päikese soojuse mõju on pannud vahtral mahla liikuma. Silo vedasin selle nädala alguses, kuna kuus rulli silo söödid nii kiirelt, et minu arvestus kolmele nädalale jagumisega kuidagi toime poleks tulnud. Käin iga päev hobuste juurest läbi. On nüüd ilmad sellised, et võib väljas ka öid hoida. Kui kõhud täis siis toimub päevitus tseremoonia. Lipton ainus täkk karjas ei tunne ennast veel ikka täkuna. Hämmastav, märad annavad peksa. Nii kui keegi indlema hakkab, lipitsevad kohe täku nina all, teised hobused ei tohi kohe lähenedagi. Täkk kuulub ainuüksi indleva mära tähelepanu orbiiti.
Eile oli tore lugu Sassuga. Sassu tuli mulle salaja järgi, riidlesin temaga naabrimaja aia taga. Nii kui ma sealt lahkusin, siis jooksis koer läbi kodu mulle vastu. Lootes nii ennast puhtaks teha. Kuid see ei toiminud. Kui tuli vastu, ei teinud teisest välja, pigem selles olukorras pöörasin Pipile rohkem tähelepanu ja kiitsin Pipit. Küll ta on tubli koer, et ta kodus on ilusti ja Sassust ma ei teinud lihtsalt välja. 
Nädala sees söödan naabrikoera, ma olen oma põhimõttes vastu ja ma ei taha omi koeri kaasa võtta naabrimaja juurde ehk siis õpetada koertele asjatama naabrimaja juurde. Täna oli siis lihtsam juba Sassuga. Ta ei tulnud salaja kaasa ning ootas mind tavalises kohas, kus ta on seda harjunud tegema. Kiitsin teda selle eest. Ja ega ma ka Pipit ei unustanud kiita. Koerad, kes on harjunud pidevalt trenni ja koolitust saama, vajavad pidevat kontakti inimesega.