See nädal oli väga tegus ja avastuste rohke nädal. Juba see andis tõuke, et lapsed koolist ära (õpetajate streik palgatõusuks). Ma seda kuuldes juba pidasin plaani, et miks saata lapsed kooli, kui  saab ka oma koduse elu juures tegevusrohkeks elu muuta. Korra Anete proovis trenni teha, kuna metsa all lumel koorik, siis sinna ta ei läinud ja katsetas korra Ahnepere ringi siis trennina teha. Kuid koju sai, siis mainis, et praegu peab veel ootama, kui saab trennile pühenduma hakata. Täna tahaksin ise ka korra selga istuda, metsas on nüüd mõnus, ilmastiku soojenemine tõi kaasa sula ja vihma. Vihma sadu muudab lume kuidagi õhuliseks ja aitab kaasa lume sulamisele. 

Katsetasin täna hanguga, heina tõsta, eks käsi on veel tundlik... saan hakkama kõigele vaatamata. Vaja on hakata noorte hobustega tegelema, neid on piisavalt, keda sadula alla ja kellele veel rakmeid ümber soetama. Kevadel peab panema Teebat vedru ette, siis saab teda rohkem rakendada tööle. Enne peab tegema eeltöö ära. Mõtlen tagasi oma esimese hobuse treeningutele, ega see kergelt mul ei läinud. Vanat hobust ees käima õpetada peab olema hea tahtmine ning pikk meel. Eks tuli ka leppida teatud nõrkustega, mis hobusel kiiksuna geenidega kaasa antud, mida nagu muuta ei saanud. Oli see, et iga aastaga mingi viguri juurde õppis, et mitte aiste vahele astuda. Kuna mul teist hobust kõrvale võtta polnud, siis sai oma ettekujutuse ja teiste hobusekasvatajate juttude abiga hobust rakendatud. 

Kips siis võeti maha, saab hakata trenni tegema käele. Kuna ei kannata sellist painutust mida saab teha vasaku käega. Õnneks saab reedel tööle minna, imestasin perearsti - õde, kes väga hooliva küsimisega püüdis leida vastust, et ega ma ei pea nädalavahetusel tööl olema.  Õnneks saab tagasi oma tavapärase rutiini juurde tagasi. Kasutan muidugi toetavat sidet, kuni siis käele võin toetuda. 
Praegu pole julgenud ka hobustega trenni teha, ikka selle kukkumise kartuses. Metsas on lumepaksus selline, et sinna uitama minek ei tule hobustega hetkel kõne alla.  Ainsaks ratsutamise kohaks, kus lumi pole muutunud kiilasjääks saab veel liikuda. Eks kogemusi küll, kui palju kordi lihtsalt sammu pealt hobusel jalad alt kadunud. 
Paaril korral olen käinud rabasid külastamas ja mu suur õnnehetk on see, et leidsin lõpuks oma esimese põdrasarve. 
Eile sai plaanitud nii kaheks kolmeks tunniks Linnurabasse, kuid kui metsast-rabast välja sain oli kell juba 15. Võtsin ette suure ala uurimise-uudistamise. Esimese korra juures jõudsin ma Rabiverre, teine kord, kui metsast välja sain juhtus olema Kodila alevi tagune. Egas miskit nati mööda põlluserva uuesti metsa-raba peale... ohoo, hundi jäljed, ning söömajäljed ja mida edasi ma selles kandis liikusin seda enam tõdesin, et selles piirkonnas asustab ikka teatud arv hunte. Edasi liikudes jõudsin metsameeste valgustusraie alale, kus siis hetkeks raidurid oma saetööd peatasid, oletasin, et märgati mind, aga ma püüdsin nii kiirelt kui võimalik, sellest piirkonnast kaduda. Suuna võtsin enda teadmata, käitusin nii nagu ma ümbrust oskasin tajuda ja enesele hetke olukorras selgitada. Korraga seisis mu ees silt Palamulla karstiala. Vaatasin liiklemisjälgi, kuskil nädalatagused traktori jäljed suundusid lääne suunas, mis olid tuisuga kinni mattunud. Kuna mäletan, et pea üle nädala tagasi pühapäev ja esmaspäev see on siis veebruari lõpp oli tuisk. Sellest ka selline järeldus. Nojah, mis mind siis veel ootamatult üllatas, et raba serva rajatud jahimeeste söötmiskoht ei ole küll selleks sobival kohal. Mina pole küll kaebaja, kuid on asju, mis       ei sobi. Uurisin eile veel maaameti kaardiserverit ja selgus, et Palamulla karstiala territoorium jookseb rabapiirin välja. Kui objekt või kaitstava väärtusega maa-ala on pandud kaitsealla ja määratud ligipääs, siis praegusel ajal miskt ripakil jäänud jäänuseid nähes võib tekkida kurja kuulutavaid diskusioone. 
Alul, kui arvasin, et mu päev Linnurabas on osutunud asjatuks, siis teine pool rajast veendusin oma tõdemuses, et see mille nimel ma välja läksin ei olnud asjatu. Leidsin hundi jälgi ja nende tegemisi. Nii, et viimased päevad on olnud väga aktiivsed ja edukad.

Paar päeva sai maadeldud arvuti viirusega. Mis laekus mu msn-i ja põhjustas korraliku kaose. 
Täna siis juba 1.märts. Sula ilm. Mu kallid kabjalised korraldavad viimastel päevadel ikka tõelisi üllatusi, kord hommikutervisejooksu või siis ninaga uudistades vastu klaasi ennast surudes. 
Tõeliseks maiuspalaks on neile nüüd lindude söögilauale pandud sihvkad. Juba teist hommikut pean tõdema, et enam ei saa mõne peotäiega vaid juba panen kilode viis lindudele. Ehk võin öelda, et mul on kahte sorti linde, ühed sulelised ja lennuvõimelised ja teised on karvased ja lennuvõimetud. 
Märtsikuu on mul veel suur loodusekuu, kus kasutan ära varahommikused ajad metsas ja rabas kolamisele. Eile käisin Tõrasoo LK alal uurimas undude jälgi, tunnistan, et leidsin.  Sassu läks pabinasse kui nuusutas ninaga jälgi. Muidu suusatasin parajalt suurel alal. Oma 6-7 km. Viimane aeg lumeolusid nautida. 

Eelmine nädal oli siis toimekas. Vabariigi sünnipäeval Purkus reesõitu tegemas. Asi on paha, et unustasin järjekordselt ära mis kell pidime kohal olema, kas hakkan vanaks jääma küsin alati selle juhtumi korral. Õnneks, et me siiski jõudsime kohale. Lapsi küll palju polnud, saime hakkama. Laupäeval jälle sõit, siis ka reele mahtuvuse osas vähemusse arv jäi, kuna oli haigestujaid. Laupäevase sulale saime siis silorullide juurde tee rajada, valmistusime pojaga hoolega, et saaks silo vedada ja eile tänasime, et õigel ajal liigutasime. Kui oleksime alustanud pühapäeval, siis oleksime igate pidi hätta jäänud.  Eile siis sain ka lõpuks kuus silo rulli veetud hobustele, kahe päevane vedu lõppeski. Lihtsat super.
Ja pärast seda suusatamas Palukülas käidud lastega, kus siis 10 kilti maha sussasin ( kaks 5 km ringi = kaif). Käsi  andis õhtul ikka parajalt tunda (paistesse läks), kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu. Panin teise pehme padjale puhkama ja hommikuks oli jälle korras. Kips loksub ja segab palju. 

Päris vastlapäev sai siis eile selja taha kirurgi kabineti ukse taga veedetud.  Mitte ainult meditsiinis pole puudujääke on ka aja kinni panemisel registratuuris segadusi. Kui eelmine nädal sai küsitud aeg 21.02 siis registri tädi oli selle kogematta (ehk siis tänasele) kolmapäevasele päevale pannud. Õnneks kirurg võttis ikka jutule ja vahetati röntgenis tehtud uue pildi alusel kips ja tagasi paluti tulla kahe nädala pärast.
Ok, see selleks, kips ei takista mul olulisi tegevusi, ainus raske moment on rangi rinnuse kinni tõmbamisel hobuse ette rakendamisel, selle aitas täna kinni tõmmata Anete. Käisin Kabala lasteaia lastele sõitu tegemas. Lapsi oli vähe ja sellega seoses siis läks sõit kergelt, eks muidugi Herta kibeles kähku koju. Õnneks suutsin rasketes kohtades teda ohjes hoida. Tagasi koduteel läbi metsa ei tekkinud kordagi Hertal vastupandamatut mõtlikust, et kas minna või mitte. Metsas on ikka korralikult lund. Järgi jäi korralik vagu. 
Täna veel lahe kild, tegin pea oma 10 km suuskadel ja siis leidus inimesi, kes ei suutnud mõista, et miks ma suusatan. Tegelik mõte, et natuke teha trenni hoolimatta, et käsi kipsis.  Läheks ilm nati selgemaks, saaks silo vedada. Enne ei hakka selle veoga, kui sadudele väike paus tekib, eks nüüd siis jälle heintele üleminek.

Kaks päeva läks kiirelt mööda. Tegelesime lastega reesõidu teemaga. Jama on see, et kui oluline käsi kipsis ja mingit jõutööd teha ei saa seda mitte mingil juhul teha. Kuid mul on tublid lapsed, kes siis aitasid selles rollis. Üks asi mille üle hetkel pead murran, on see kui kallis peaks olema reesõidu tunni hind?

Lisasin pildi kus Sassu on seltkonna kaaslaseks. Pool teest harrastas reel kaasa sõita. Kui ma koju töölt alati tulen, ootab tema juba mind tee otsas.