Treeningu alustamiseks piisab vaid pealehakkamisest - Vaba aeg - parnupostimees.ee

Treeningu alustamiseks piisab vaid pealehakkamisest - Vaba aeg - parnupostimees.ee

Mõnusad talve ilmad on pannud mu südame kiirelt põksuma ja mõtted rohkem õues tegutsemisele kinnistanud. Hõiskan rõõmust eile sai siis neli rulli silo veetud ja täna kartsas veetnud hobused ka teiste hulka lastud. Küll oli lahe vaadata hobuste rõõmu ja lusti. Ainus teema mis hetkel päeva korral Pipil algas eelmisel nädalal jooksuaeg. Emase koera käitumine muutub kapitaalselt, koer ei kuula enam käske ja teeb kõike vastupidi, söögiisu kasvanud ebanormaalselt suureks. Selle eest juba haisu ninna saanud naabrikoer Tommy, mis mulle ei meeldi mitte üks teps. Oleks sellel koeral ka välimust. Vahel on ta ettearvamatu. Üks õhtu mulle ka ootamatult ette hüppas ja hammastega esi stangest kinni võttis.

On elu, kas kuufaaside muutus või teab mis muu, aga hobused iga päev aeda lõhuvad. Panin paariks päevaks sisetingimustesse. Söödan heintega ja joodan rehe all. Homme pean silo vedama. Priast helistati üks päev, et vaja taotleda ühele hobusele kohustuse ülevõtmine. Käisin siis eile Prias ja selgus tõde, et ei pea taotlema kohustuse ülevõtmist, see tuli automaatselt. Öösel kella 4 paiku kuulsin mingit müdinat ja siis uudishimu vedas voodist aknast piiluma, et kellega tegemist. Ehh, mulle vaatasid ninad vastu akent surutud kaks paari silmi. Lahe pilt, tõmbasin mõned hilbud ülle ja pihku leiva, et meelitada hobused lauta. Vaatasin aiad üle ja uurisin Lepatriinu kinnistul, et kuidas siloga on, kas on vaja hakata vedama. Homme mõtlen veel selle üle. Praegu teeb head meelt, et Ahnepere põld on küntud, Tamme talu taga oleval heinamaal silorulle ei leidu. Seetõttu ei ole hobustel enam rändamisesk isu. Metsakarjamaalt jalutavad ise koju. Pipil hakkas jooksuaeg ja peab mõnda aega metsas käimist temaga piirama. Jooksuajal kipuvad emane enam mitte kuulekad olema ja nõuab minult kui koeraomanikult kannatlikku meelt. Eelistan koera statsionaarselt kodus pidada, juba täna hommikul oli ta pikalt kadunud ja pika hõikamise peale ilmus ta maja tagant. Varsti peab hakkama kapju värkima.

3.01.2012 juba kolmas päev uuest aastast! Eile oli sajune ilm, siis ei raatsinud selle ilmaga õues tegutseda ja ei näinud ka erilist vajadust. Hobused jätsime sisse. Andsime heina neile ja juua. Täna viisime karja üksmeeles lepatriinusse. Sassu on hakanud kaasas käima, esialgu hoiab veel taha plaanile. Eks näe, lootus on mul. Vajab veel tegevust ja kohtlemist, et saaks ta nii nagu Pipigi. Rõõmuga kaasas käima. Ahjaa, mina ei pea kunagi koerte kutsumisega pingutama, koerad hoiavad minul silma peal... nad kardavad, et kaon nendel silmist, siis vaja kogu aeg silmapiiril olla.

HEAD UUT AASTAT Tervitused uuel aasta esimesel päeval tõi meile päike, ja tõeliselt karge talveilm - kraadide. Sai korralikult trenni tehtud, nii hobustega kui ka koertega. Ära ma ei põlanud ka 15 km ratta ringi. Mõnus tunne valdas kõike pärast selliseid tegemisi. Saavutasin ka selle, mida olin soovinud. Sassu, kes tunneb ennast madalana, kui inimene hobuse selga istub. Kummaline arusaamine, mida siis looma psühholoogiast välja lugeda võib.

Head vana aasta lõppu kõigile. Ilm oli hommikul pool talvine ja teed libedad, veedan oma aasta lõpu tööd tehes. Ei mingit pidu ega püha, täitsa tavaline hall argipäev.

Aeg ruttab ja aasta viimased päevad on veel kiiremad läbi toimetuste käest vupsama, nii et aru ei saa. Viimasel ajal kurdan unepuudust, praktiliselt öid magamata üleval olles. Kindlasti esimene, mida mõeldakse, et mured... ei.. ei.. ja veelkord...ei lihtsalt ei oska öelda, mis toimub. Eile oli hull ilm õues, tulin hommikul töölt. Lasime lastega hobused Lepatriinu kinnistule. Viimane öö muretsesin tõesti, kas hobused on kenasti ja kas oskavad ikka metsa alla varju pugeda. Koht, kus neil on tõeline paradiisi aiake. Öö läbi mõtted nende ümber keerlesidki, väheke valgemaks hommikul läinud, riided selga ja metsa minek. See kuhu olin jätnud silo rulli, ei ühtegi kabjalist. Esimesele lagendikule naasnud märkasin suurte kadakate vahel juba hobuseid. Kes siis kohe tõstsid pead, et oiiii perenaine nii tore, et sa meid vaatama tulid. Mõni suks puges mu südamerahustuseks kuuse alla peitu puhkama. Kuused sellel karjamaal on käharad ja moodustavad grupid. Need on nii armsad oma hiilguses, kõrguses ja käharuses. Hobused olid õnnelikud, et nad said olla kuivema pinnasega karjamaal. Seda karjamaad kasutasin sel suvel vähe, pärast Mooritsa surma ei lasknud ma ühtegi hobust sinna. Tagasi mõeldes olen endamisi ja lastega arutlenud, et mis temaga siis juhtus. Alateadlikult tekib hirm, kui peab hakkama uuesti hobuseid mõttes sellele alale laskma. Kurvastus tekib alati,kui mõtlen, et miks pidi surema noor loom.