27. detsember 2011

Aeg ruttab ja aasta viimased päevad on veel kiiremad läbi toimetuste käest vupsama, nii et aru ei saa. Viimasel ajal kurdan unepuudust, praktiliselt öid magamata üleval olles. Kindlasti esimene, mida mõeldakse, et mured... ei.. ei.. ja veelkord...ei lihtsalt ei oska öelda, mis toimub. Eile oli hull ilm õues, tulin hommikul töölt. Lasime lastega hobused Lepatriinu kinnistule. Viimane öö muretsesin tõesti, kas hobused on kenasti ja kas oskavad ikka metsa alla varju pugeda. Koht, kus neil on tõeline paradiisi aiake. Öö läbi mõtted nende ümber keerlesidki, väheke valgemaks hommikul läinud, riided selga ja metsa minek. See kuhu olin jätnud silo rulli, ei ühtegi kabjalist. Esimesele lagendikule naasnud märkasin suurte kadakate vahel juba hobuseid. Kes siis kohe tõstsid pead, et oiiii perenaine nii tore, et sa meid vaatama tulid. Mõni suks puges mu südamerahustuseks kuuse alla peitu puhkama. Kuused sellel karjamaal on käharad ja moodustavad grupid. Need on nii armsad oma hiilguses, kõrguses ja käharuses. Hobused olid õnnelikud, et nad said olla kuivema pinnasega karjamaal. Seda karjamaad kasutasin sel suvel vähe, pärast Mooritsa surma ei lasknud ma ühtegi hobust sinna. Tagasi mõeldes olen endamisi ja lastega arutlenud, et mis temaga siis juhtus. Alateadlikult tekib hirm, kui peab hakkama uuesti hobuseid mõttes sellele alale laskma. Kurvastus tekib alati,kui mõtlen, et miks pidi surema noor loom.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

1.04.2024 karjalaskew päev

Mõnusad ilmad on saabunud, koristan kopleid ja ühtlasiu valmistume esimestele võistlustele ja jälle Hiiumaale ratsaorienteerumises osalema. ...