Eilne ilm oli parajalt pöörane ja õhtul uudiseid vaadates sai tehtud päeva üld analüüs. Kui palju oli autosid kraavis ja kokkupõrkeid. Kuigi alul oli mul plaanitud Rapla sõita, siis eelistasin kodus olemisele. Kuna erilist vajadust ka ei olnud, siis ei hakanud ilma pärast pingutama.

Panin hobused sisse ja visakasin lakas oleva augu kaudu hobustele heina ette. Õhtul veel enne magaminekut käisin hobuseid vaatamas. Imetlesin nende magamist ja rahuolu. Tundus, et nemad tundsid head meelt sees olemisest.

Eile korra kiikasin naabrimehe tegemisetele ja siis muidugi mul olid koerad kaasas. Esimene asi, mis mind imestama pani, Pipi rünnak onkli suunas, sain veel viimasel hetkel öelda tagasi. Ja siis mu naabrimees Raamat tahtis maast haarata kaika. Kuid Pipi muutus veel kurjemaks, et kui ma poleks hõiganud tagasi oleks vist asi lõppenud hammustusega.

Mul on väike kahtlus, et miks järsku suri meil kolli (kumbki naaber ei sallinud teda-eks jah olid saanud hammustada, kummaline oli see, et mu koerad ei kannatanud mõlemat). Olen varemalt oma teadmises kindel olnud, et tihti on põhjuseks inimese tegelik taust (alkoholi mõjul muutub inimene kurjaks). Kui ma olen märganud, kuidas mu koerad tahavad rünnata neid inimesi minu juures olekul, siis on see seotud mingi teemaga. Tunnistan, koer ei ole loll. Mina suhtlen oma koertega iga päev ja saab ka tegeldud.

Igal juhul on mul paar sellist inimest, kes kasutavad meie hoovi sisenemiseks täiesti vääraid võtteid.

Tunnistan, ma ei kada koeri, olen saanud oma elus kolmel korral ainult nende käest hammustada. Ja miks, ei hakka põhjuseid siia tooma.

,,Uuringute järgi on enim levinud pőhjus agressiivsuseks valu. Koer vőib seostada valu teatud olukorra vői inimesega ning seetőttu ründab.,, Leidsin artikli, mis valgustab tegelikku põhjust.

Uskumatu, kuidas aeg jookseb, jõudsin täna naabrinaisele Heldi ohata.

Tänane päev algas mul jälle ettevalmistusega traktori käivitamiseks. Kolmas katse siis ka õnnestus. Lapsedki kodus juba teavad, et kui see visa kangekaelne lõpuks käima hakkab, siis peab ka kohe tegutsema. Kaks rulli silo ka ette veetud. Hommikul said hobused heina, Testu ja Paula olid paar päeva sees.

Eesti tõugu hobused on mõnusalt karvaseks muutunud nagu traatkarvad oleks selga kasvanud.

Koerad rõõmustasid mind paljuskis. Sassu soostus lõpuks Pipile saakloomaks hakkama, küll oli vast tagaajamine ja näksimine. Pärast pikka jooksu väsis Sassu lõpuks, siis istus maha, Pipi vaatas talle uurivalt otsa, et miks ta enam mängida ei taha.

Uus nädala algus on ilma poolest vesine ja pooleks lumega. Hommikul lõpetasin töö ja koju sõites hoiatas raadio, et igal pool kontrollitaks üle Eestiliselt talverehvide olemasolu. Hommikul oli tee libe.

Koju saanud, poolele teele sabaliputajat vastu jooksnud. Nakatun koerte südamlikku tervituskoorist. Ikkagi kahe häälne. Enne tuppa minekut jagasin neile kahele head paremat. Enne panen mõlemad koerad istuma, Pipi ja Sassu vaatavad pealt, kuidas ma jagan neile toitu. Ise vahel juurde mõeldes,nagu kontrollides järsku teine saab temast paremad palad.

Hobustel on lausa lust ja lillepidu vaatasin, et üks silorull oli siis otsakorral. Homme panen lakast lahtist heina veel lisaks. Trenni teha ei jõudnud, ei tea kuhu kaob aeg.

2. advent.

Piparkoogi lõhn heljumas terves majas, eile värskelt veel piparkoogi taigna kokku seganud. Maitselt tuli üpris hea, võrreldes varasemate aastatega. Teen pea iga aasta oma taina. Tavaliselt jätkub uude aastasse. Küpsetame mõne plaadi ja sellega piirdume.

Eile siis sai trenni tehtud hobusega ja rattaga. Igal juhul puusas enam mingit märki pole, et oleks pea kaks nädalat tagasi kukkunud. Ratsutamise ajal polnud ka miskit tunda.

Reedel osalesin ühel ekskursioonil, käisime RK. Sai ronitud Pika Hermanni torni.

1.Detsember.

Oeh, juba detsember, kahju, et suvi meil ikka nii lühike. Peab rõõmustama, et sügis on soe.

Muidugi ütlen hurra traktorile (käivitus kohe), vedasin suurtele krokodillidele silo ette. Miks nimetan oma hobuseid krokodille. Oi kui te näeksite missuguse pilguga nad juba kaugelt silo rulli vedu silmasid. Ja kohe taipasid, et traktori käivitus tähendab nendele sööda vedu. Hommikul said heina, hetkel on mul käimas ülemineku periood, siis kasutan rohkem heinasööta. Silo annan alguses vähem, kui heina. Täna sadulasse ei jõudnud.

Nalja kah, olles toonud karjamaale veel teise rulli silo ja tagumisest väravast välja sõites, hüppasin traktori pealt maha ja siis leidsin ehmatusega mõtlemast, oot, kas tervis on selline, et kannatab kõrgustest alla hüppamist.

Käin iga päev Sassu ja Pipiga metsas jalutamas. Sassu nõudis täna lausa ennast rihma otsa panemist. Mängisin koertega peitust ja siis viisin läbi mõlemale koerale ülddressuuri. Mu sooviks on võimalikult palju tegeleda uue koeraga, samas ei taha ka Pipit kõrvale jätta.

Igal juhul homme siis sadulasse. Üle nädala jagu pole sadulasse saanud. Tundub, puusast on valu taandumas.

Täna siis pidin tegema mõlemale koerale rihma treeningu. Muidu tekib selline tunne, et mind viivad metsa koerad, aga mitte enam mina. Treeningu käigus panin mõlemad korda mööda, kõrval käima.

Homme peab trakat käivitama. Silo vedama.

Esimene advent

http://www.e-kaart.ee/compose.php?row=54&imageid=1312&catSearch=101

Hurraaa...

jälle üks koolitus seljataga ja tunnistuse olemas olu tähendab midagi. Vähemalt enda jaoks on see oluline. Midagi on jälle läbitud. Hetkel on see eel samm siis teise taseme treenreri taseme eksami sooritamiseks.

Eile õhtul, Joeli ja Anete poolt veeretatud heinarullist oli täna ainult riismed järel, loodan kolmapäeval paar rulli silo koju vedada. Heinarullid hakkavad otsa saama, oleks vaja veel. Leiaks kellegi, kellel oleks ülekaalus heinarulle müüa.

Kõige meeldivam oli heina ette jagamisel, see kui ma hõikasin ainult kahe hobuse nime ja siis oli kuulda läbi tugeva tuule, hobuste varjualuse poole tulevate hobuse karja astumist.

Täna olid koerad hästi lahedad kujud. Otsisin hommikul Sassut, tema asemel hõikasin Pipit, kes ilmus mu ette unise olemisega ning küsisin, kas ta teab, kus asub Sassu. Pipi pani siis suurte hüpetega minu jutu peale Sassut kuhugile otsima. Kui ma siis soojemas riietuses tagasi õue sain, ja korra hõikasin Pipit, kes siis kurja tõreleva haukumisega Sassut minu suunas ajas.

Küsisin Sassult, et miks sa ei tule, kui sind hõigatakse ja siis hakkas mu jutu peale Pipi ka häälekalt suhtlema. Ütlesin Pipile, et aitab küll, las olla. Kutsusin Sassu tuppa ja saatsin ta oma kohale. Mul oli plaan veel tunnike sügavalt und teha.

Hommikune koera lugu oli lihtsalt Pipi ja Sassu vahel märkimisväärne.