2. advent.

Piparkoogi lõhn heljumas terves majas, eile värskelt veel piparkoogi taigna kokku seganud. Maitselt tuli üpris hea, võrreldes varasemate aastatega. Teen pea iga aasta oma taina. Tavaliselt jätkub uude aastasse. Küpsetame mõne plaadi ja sellega piirdume.

Eile siis sai trenni tehtud hobusega ja rattaga. Igal juhul puusas enam mingit märki pole, et oleks pea kaks nädalat tagasi kukkunud. Ratsutamise ajal polnud ka miskit tunda.

Reedel osalesin ühel ekskursioonil, käisime RK. Sai ronitud Pika Hermanni torni.

1.Detsember.

Oeh, juba detsember, kahju, et suvi meil ikka nii lühike. Peab rõõmustama, et sügis on soe.

Muidugi ütlen hurra traktorile (käivitus kohe), vedasin suurtele krokodillidele silo ette. Miks nimetan oma hobuseid krokodille. Oi kui te näeksite missuguse pilguga nad juba kaugelt silo rulli vedu silmasid. Ja kohe taipasid, et traktori käivitus tähendab nendele sööda vedu. Hommikul said heina, hetkel on mul käimas ülemineku periood, siis kasutan rohkem heinasööta. Silo annan alguses vähem, kui heina. Täna sadulasse ei jõudnud.

Nalja kah, olles toonud karjamaale veel teise rulli silo ja tagumisest väravast välja sõites, hüppasin traktori pealt maha ja siis leidsin ehmatusega mõtlemast, oot, kas tervis on selline, et kannatab kõrgustest alla hüppamist.

Käin iga päev Sassu ja Pipiga metsas jalutamas. Sassu nõudis täna lausa ennast rihma otsa panemist. Mängisin koertega peitust ja siis viisin läbi mõlemale koerale ülddressuuri. Mu sooviks on võimalikult palju tegeleda uue koeraga, samas ei taha ka Pipit kõrvale jätta.

Igal juhul homme siis sadulasse. Üle nädala jagu pole sadulasse saanud. Tundub, puusast on valu taandumas.

Täna siis pidin tegema mõlemale koerale rihma treeningu. Muidu tekib selline tunne, et mind viivad metsa koerad, aga mitte enam mina. Treeningu käigus panin mõlemad korda mööda, kõrval käima.

Homme peab trakat käivitama. Silo vedama.

Esimene advent

http://www.e-kaart.ee/compose.php?row=54&imageid=1312&catSearch=101

Hurraaa...

jälle üks koolitus seljataga ja tunnistuse olemas olu tähendab midagi. Vähemalt enda jaoks on see oluline. Midagi on jälle läbitud. Hetkel on see eel samm siis teise taseme treenreri taseme eksami sooritamiseks.

Eile õhtul, Joeli ja Anete poolt veeretatud heinarullist oli täna ainult riismed järel, loodan kolmapäeval paar rulli silo koju vedada. Heinarullid hakkavad otsa saama, oleks vaja veel. Leiaks kellegi, kellel oleks ülekaalus heinarulle müüa.

Kõige meeldivam oli heina ette jagamisel, see kui ma hõikasin ainult kahe hobuse nime ja siis oli kuulda läbi tugeva tuule, hobuste varjualuse poole tulevate hobuse karja astumist.

Täna olid koerad hästi lahedad kujud. Otsisin hommikul Sassut, tema asemel hõikasin Pipit, kes ilmus mu ette unise olemisega ning küsisin, kas ta teab, kus asub Sassu. Pipi pani siis suurte hüpetega minu jutu peale Sassut kuhugile otsima. Kui ma siis soojemas riietuses tagasi õue sain, ja korra hõikasin Pipit, kes siis kurja tõreleva haukumisega Sassut minu suunas ajas.

Küsisin Sassult, et miks sa ei tule, kui sind hõigatakse ja siis hakkas mu jutu peale Pipi ka häälekalt suhtlema. Ütlesin Pipile, et aitab küll, las olla. Kutsusin Sassu tuppa ja saatsin ta oma kohale. Mul oli plaan veel tunnike sügavalt und teha.

Hommikune koera lugu oli lihtsalt Pipi ja Sassu vahel märkimisväärne.

Koeraga koolis.

Õpin mina ja õpivad lapsed. Leidsin hea artikli, aeg-ajalt peab ennast täiendama ennast koera kasvatuse alal.

http://jagervision.edicypages.com/artiklid/pohialused

hea tunne on, et siiani olen talitanud sisemise tunde järgi.

Kadripäeva laupäev.

Hommikul virgutas nähes hoovis aktiivselt isepäiselt kukele jahti pidamas Sassut, mul polnud aega enam, jooksuga õue, et karistada koera kohe teo pealt. Seda tegin ka, õigel ajal sain jaole. Näis kaua võtab sellel koeral arusaamine, et ta ei tohi püüda omavoliliselt.

Pipi tuli hetkel laste toast magamast ja käitus nii nagu ta poleks kuulnud ega näinud miskit. Hobused olid tänase tuulise ilma pärast kolinud metsa äärde. Kolm poni on hetkel laudas.

Esmaspäeva hommikul 21.11.2011.

Tabas mind ootamatult, selline tunne, et ei tea mis must üldse saab, kuna pühapäevane põlvest läbinud nõks tekitas ka impulsiivse valusööstu vaagna piirkonnas. Hommikul oli raske käimisega, selline tunne, et põlvest jalg ei tahtnud sõna kuulata. Nii paljukest, et oma ihuhädad toimetada, need siis kuidagi moodi suutsin sooritada. Oma päeva osaliselt sisustasin neti lehekülgesid sirvides, et leida vaagnaluu murdudest, siis vaagnaluu mõradest infot. Üritasin teha inimese anatoomiaga lähemat tutvust teha ning kõigele lisaks veel spordiõpikut sirvides leida minu peas keerlevatele küsimustele vastuseid.

Leidsin hea pildi,kus oli illustratiivselt seletatud inimese vaagnaluule kinnituvatest lihastest ja nende iseärasustest ning kinnitumis viisidest. Super yeee, lahendus mu probleemile ja nii jäigi mul käimata röntgenis. Mainin, et see arsti juurde minek on mul siis kui mul ikka päris, päris suur ja tõsine häda käes. Kui olen kokku kukkumise äärel ja nii on minuga kahel korral ka juhtunud. Alati, kui tegemist on minu endaga, siis arstid kohtlevad piisavalt suure tähelepanuga ja pärast esmaabi andmist helistavad, kuidas mu tervisega on. Olen seda imestanud, et miks see nii on. Kahel korral on tegemist olnud eluohtliku juhtumiga.

Nüüd siis hobusest! Täna õues toimetades hõikasid nad juba pahaselt, silo nõudsid, võtab ohkama, ma ei taha veel ise heinarulligi koormast alla lükata. Lapsed jätsid eile selle töö tegematta. Lakka ei julge ka redelit mööda ronima minna. Kahju on endast, et nii moodi kohe asi juhtus. Varsti peaks esimene laps koju saabuma ja siis ka sellele rullile ka ratta alla saama kuhjast alla veeretama.