Uus veebi ajakiri ilmunud.

Selles värske teema hipoteraapiast, Eestis tuntust kogunud Hele Alustega intervjuu. Panen lingi siia ülesse, huvitatuil lugemis võimalus...

http://alkeemia.ee/artiklid/Nadala-Alkeemik-Gunnar-Aarma-lapselaps-HELE-ALUSTE-kappab-hobustega-terviklikkusedimensioonides/l-136/c-396/

Sassu.

Uus koer on meie elamisse hästi sisse elanud ei mingeid probleeme. Nende kolme päevaga olen rohkemat aru saanud, kui koer oskab endast ise rääkida.

Sassu on sellise iseloomuga, kes võtab ruttu omaks. Mul ei ole hetkel ühtegi halba sõna tema kohta öelda. Ta on nii vähe aega olnud, et eks aeg näita, mis temas siiski veel iseloomulikke omadusi on. Igal juhul lapsed on sillas.

Oh mind loomahullu, vist lapsepõlv kestab. Kui üks loom lahkub, peab keegi teine tema kohta asendama.

Mõnus sügis jätkub.

Öö kahe koera seltskonnas oli huvitav ja kogemuste rohke. Sassu valis õhtul just nimelt magamistuppa minu voodi kõrvale koha, kus olla. See oli ka hea, paremini kuulatav ja jälgitav. Õhtul söötsid lapsed vist rohkem, kui tegelikult harjunud saama iga päevaselt on. Siis öösel, kui kuulsin, et tõusis püsti. Lülitasin mobiilis taskulambi ja vaatasin, et ninaga seisab ukse suunas. Oletasin, et soovib õue, küsisin kas tahad õue. Kohe oli krapsakas keha keeles raputus. Egas miskit, rihma otsa ei pannud. Selgus, et mu tähelepanek osutus asjaks ja koer sai oma sisemuses peituvatele lahenduse. Õues tibas udu vihma, kuulsin naabri lammaste kaelas rippuvate kellade helinat.

4 aastane koer on juba täiskasvanud koer, kellel on oma iseloom kujunenud. Kuidas muuta nii, et koer ei peaks põdema kodude muutusi. Hea on, kui saab kellegagi jagada. Igal juhul meeldib Pipi oskus keha keeles asju selgitada.

Täna hommikul tegin juba pikema ringi koertega.
Esimene asi tahtis kanadele peale tormata, aga Pipi sekkus (hea koolitaja-kiitsin Pipit sellise teo eest).

Pipi läks karjamaale, Sassu talle järele hobused juba kaugelt tundsid huvi, et huvitav mis kirju elukas nende maadel ringi jookseb ja muidugi ponid nagu karja valvurid kunagi tahtsid talle tema luusimise eest äsada, Pipi märkas hobuste ringi lõksu jäänud Sassut ja läks Sassule appi, mõned korrad kurjalt haugatades olidki hobused eemale peletatud, muidugi tahtis Sassu seda sama teha, kuid Pipi keelas tal omavoliliselt seda teha.

Nüüd mõistan Pipit tõeliselt ühe rohkem hindan temas oskust asju selgitada keha keelega. Seletasin talle, et nüüd on tema kohus kaitsta kodus elavaid ja teha elementaarsed asjad selgeks teisele koerale.

Minule uued kogemused koertega.

Pühapäev 30. oktoober.

Kahju, et täna ei jõudnud miskit teha, hommikul jooksid mõtted siia sinna. Tahtsin uut koera vaatama minna.

Hommikul koju jõudes töölt, võttis kurb Pipi värisedes, alandlikult ilma igasuguse koerale omase rõõmuta vastu. Pakkusin süüa, ei miskit. Eks näe, nüüd õhtul, mil panen neid ridu kirja, lasin ka Pipi tuppa. Kartis pool areldi ja vastumeelselt siiski pool uudishimuga tuppa tuli.

Oh jah, paneb ikka tõsiselt ohkama. Kas tõesti valitseb koeral sügav lein. Loodan, et uus koer aitab varsti unustada. Pipi on ka toas, vahel lubame endi keskele.

Ma küll ei soovi, et koerad ei elaks, aga kui see on vajalik suhete paremaks edasi arenguks, siis teist koera, teise kõrval ei tohi eemale jätta. Ning anda võimalus uuel koeral aru saada, kes siis valitsevaks pooleks on. Teades põhjust ära andmisel, siis uus keskkond võib teatud iseloomu omadusi parandada. Mis koera probleemiks ei jaga hetkel, seda kunagi hiljem. Alul õpime kõik teda tundma ning häid iseloomu omadusi tunnustades õigel ajal õiges kohas.

Paljud inimesed kardavad võtta suurt täiskasvanut koera, eks see ühtepidi õige ole. Väga palju peab ise ümber kasvama.

Ilmad.

Ilmadega on vedanud. Koolivaheaeg on möödunud meil väga toimekalt ja tegevus rohkelt. Esimene mõte mis meil tiksub, et saaks enne talve hobutöö riistad aiale tõstetud iluks ja vaatamiseks natuke nagu ajalugu. Lootsin, et ehk jõuan ka talu silti teha, kuid tunnistan, e päevad on nii kiired mööduma, et lihtsalt enne saabus õhtu ja alati ikka korralikult üks töö ka selle päeva lõpuks korralikult lõpetatud saadud.

Puhka rahus, meie armas sõber.

Koolivaheaja lõpp.

Kurb oli meie päeva algus, meie kolli Urri (passis nimega Kasepere Uldiin) kellel katkes ootamatult elutee ja teda jäi leinama nooruke sõber neljajalgne Pipi. Ega meilgi see hommikupoolne aeg kerge olnud, kui miskit sellist juhtub, tekib alati passiivsus tahaksin voodisse teki alla pugeda. Aastatega olen hakanud seda omadust maha suruma. Võtsin ette trenni hobustega, suhtlesin iga hobusega eraldi. Ka lapsed osalesid aktiivselt trennis. Täna painutasin Hertat, tegin hästi palju volte sammus ja traavis, et seda sõnakuulmist kasvaks.

Aade tegeles Tassaga, kes lausa nõudis täna trenni saamist. Anete Teebaga painutust kuklast. Paistab, et ühe kordsest libiseva kasutamisest Teebal oli palju abi. Väga ilus pilt.

Paula hüppas nii nagu ühele võistlushobusele vaja on. Muidugi oli ta osanud öösel aiast välja ronida. Hommikul jalutas naabrimehe aia taga Amandaga kahekesi.

Eilseks plaanitud heinavedu teha ei saanud, kangekaelselt tõrkus traktor käivitumast. Kahe korra peale aku tühjaks käiasin.

Tänaseks plaanitud oksavedu trakaga sootuks edaspidiseks edasi lükkus.

Õnneks heinad ära veetud said, tänu sõnad Papli talu peremehe Jaagule, kes siis peale aitas tõsta.

Traktori pärast asi hilisemaks jäi, kuna hommikul panin talle veel pliidi kõhu alla, et õli soojaks läheks ning pärast seda laadima ja siis kuskil tunnike laadimist ja siis katsetasin ebaõnnestus. Alles teistkordse katsega, kui olin krokudega ühendanud teise aku genekaga, käivitus lõpuks. Helistasin tõstjale, et olen tulemas ja ei tahaks enam edasi ka lükata, on asi tehtud ei pea hakkama lumega neid vedama, mis mulle üldse ei meeldi.