Kahju, et täna ei jõudnud miskit teha, hommikul jooksid mõtted siia sinna. Tahtsin uut koera vaatama minna.
Hommikul koju jõudes töölt, võttis kurb Pipi värisedes, alandlikult ilma igasuguse koerale omase rõõmuta vastu. Pakkusin süüa, ei miskit. Eks näe, nüüd õhtul, mil panen neid ridu kirja, lasin ka Pipi tuppa. Kartis pool areldi ja vastumeelselt siiski pool uudishimuga tuppa tuli.
Oh jah, paneb ikka tõsiselt ohkama. Kas tõesti valitseb koeral sügav lein. Loodan, et uus koer aitab varsti unustada. Pipi on ka toas, vahel lubame endi keskele.
Ma küll ei soovi, et koerad ei elaks, aga kui see on vajalik suhete paremaks edasi arenguks, siis teist koera, teise kõrval ei tohi eemale jätta. Ning anda võimalus uuel koeral aru saada, kes siis valitsevaks pooleks on. Teades põhjust ära andmisel, siis uus keskkond võib teatud iseloomu omadusi parandada. Mis koera probleemiks ei jaga hetkel, seda kunagi hiljem. Alul õpime kõik teda tundma ning häid iseloomu omadusi tunnustades õigel ajal õiges kohas.
Paljud inimesed kardavad võtta suurt täiskasvanut koera, eks see ühtepidi õige ole. Väga palju peab ise ümber kasvama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar