Mõnus sügis jätkub.

Öö kahe koera seltskonnas oli huvitav ja kogemuste rohke. Sassu valis õhtul just nimelt magamistuppa minu voodi kõrvale koha, kus olla. See oli ka hea, paremini kuulatav ja jälgitav. Õhtul söötsid lapsed vist rohkem, kui tegelikult harjunud saama iga päevaselt on. Siis öösel, kui kuulsin, et tõusis püsti. Lülitasin mobiilis taskulambi ja vaatasin, et ninaga seisab ukse suunas. Oletasin, et soovib õue, küsisin kas tahad õue. Kohe oli krapsakas keha keeles raputus. Egas miskit, rihma otsa ei pannud. Selgus, et mu tähelepanek osutus asjaks ja koer sai oma sisemuses peituvatele lahenduse. Õues tibas udu vihma, kuulsin naabri lammaste kaelas rippuvate kellade helinat.

4 aastane koer on juba täiskasvanud koer, kellel on oma iseloom kujunenud. Kuidas muuta nii, et koer ei peaks põdema kodude muutusi. Hea on, kui saab kellegagi jagada. Igal juhul meeldib Pipi oskus keha keeles asju selgitada.

Täna hommikul tegin juba pikema ringi koertega.
Esimene asi tahtis kanadele peale tormata, aga Pipi sekkus (hea koolitaja-kiitsin Pipit sellise teo eest).

Pipi läks karjamaale, Sassu talle järele hobused juba kaugelt tundsid huvi, et huvitav mis kirju elukas nende maadel ringi jookseb ja muidugi ponid nagu karja valvurid kunagi tahtsid talle tema luusimise eest äsada, Pipi märkas hobuste ringi lõksu jäänud Sassut ja läks Sassule appi, mõned korrad kurjalt haugatades olidki hobused eemale peletatud, muidugi tahtis Sassu seda sama teha, kuid Pipi keelas tal omavoliliselt seda teha.

Nüüd mõistan Pipit tõeliselt ühe rohkem hindan temas oskust asju selgitada keha keelega. Seletasin talle, et nüüd on tema kohus kaitsta kodus elavaid ja teha elementaarsed asjad selgeks teisele koerale.

Minule uued kogemused koertega.