Hommikukohv ja päeva plaanid.

Hommikul varaselt ja juhtumisi olles esimene, siis panen pliidile poti veega kohvi jaoks. Mu majas puudub kohvimasin. Keedan hommikukohvi pliidil. Lapsed joovad ka, kuid täna hommikul olin ma üksi ja otsisin seltskonda. Kõige pealt läksin uurima, kuidas läheb hobustel. Ehee Herta seisis mõtliku näoga jootmisvanni juures ja mõtles millegi üle sügavalt. Kiikasin siis üle aia ja vanni serva, et ei olegi, vedasin kaevu juurest vooliku vanni ning enne avasin kraani vee jooksmiseks. Istusin siis kohvit mõnuga juues ja oodates vanni täitumist. Teised hobused, kes tukkusid oma seltskonnaga eemal tollest kohast, märkasid, et ma miskit toimetan. Alustasid ka tulemisega siis minu suunas.

Sellised iga päeva hommikune tegevus hobuste juures on nii mõnus ja üllatuste rohke. Hobune on ühtepidi uudishimulik, ta tahab teada, mida sööb või joob perenaine. Siis vahelduva eduga nägusid tehes.

Vann vett täis lastud jalutan juba kohvi tass näpus toa suunas. Jagades siis koertele ja kanadele söögi ette. Oiii, kui kiirelt kõik jooksevad, kui näevad, et toitu jagan. Natuke aega istun ukse ees trepil, et osa saada nendegi seltskonnast. Tegelikult viibides alati iga loomaliigi juures niimoodi, saan ma aru, kas nad on terved või miski vaevab neid.

Iga päev jätkub imetlemist kuke hoolitsust kanade suhtes. Meil inimestel on sellest linnuliigist miskit suhtesse võtta õpetlikku. Kui kanaemadel tibud olid, kuidas kukk aitas kanaemal poegi soojendada.

Sellised hetked on südant ja meeli liigutavad hetked.

Kõige viimaseks jätan toaküüliku Tutt-Saba, kellele siis tõin võililli, mida ta siis kohe krõmpsutama hakkas. Ja mul selleks ajaks tass poole peale joodud oli. Mulle meeldib juua kohvi mõnuga, kuid olulisi tegemisi toimetades.

Hein, hein, hein ja veelkord hein. Mina pole veel heinatööga lõpetanud, alles algus. Kuna tehnika millega teen on küll ökonoomne, aga vajab eelnevalt putitamist ning sisse töötamist, kuna talve ajaga kipub miskit järele andma.

Niidukil sai vahetatud rihmad, esimesed mis ma tõin osutusid suureks ja pidin seetõttu uuesti käima ringi vahetama.

Tahtsin eile miskit kirja panna, kuid ma ei suutnud.

Aeg on kiire olnud, alustasin eelmine nädal vaikselt heinatööga.Kolme päevaga suutsin siis 1,5 ha maha niita. Minu jaoks nöökis niiduk nii kapitaalselt, et võttis isu õhtaks heinatööks ära. Pika palumise peale siis abikaasa lõplikult ka ära neetis, muidugi pidin käima Raplas, et tuua neete, terasid ja sõrgu jne. Mõningad asjad teen ise.

Söödast on mul valmis silo.

Eile sai siis teine koorem heina lakka ja maas on veel ühe koorma jagu. Täna peaksin jõudma veel 0,5 ha kaarutada. Kuid kindlalt ei riski, kuna ilm väljas on jahe ja pilves. Vaatan päeva poole.

On asju, mida ma ei suuda hetkel üldse rääkida, hinges valitseb lein. Kaotus poni näol, keda ravisin ja üle eile uuele karjamaale lastes koos karjaga sai ta minu teadmata tiirud. Siis selle tagajärjel veel sooltekeeru. Ma lihtsalt ei suuda rohkem edasi rääkida. Olin ise juures, looma surm kellesse kiindusin veel rohkem, kui ma teda ravisin. Kuigi eile hommikune kõne ühele tohtrile, kes ütles, et sooltekeeru puhul muu ei aita kui magama panek. Ma tegin kõik mis suutsin... käisin tõin veel ühe rohu, mis näitas, et selle rohu süstimisest kasu ei olnud. Kõike siin detailselt kajastada ei taha, elasin seda lihtsalt rängalt üle.

Eilen päivällä vierailes minun eno tyttäreni Kadi oman pojan Rolandin kansasi. Teivat monet kuvat ja vietivat monen tunnin meidän luona huvitavan aikaan.

Siin nad on siis. Kadi ja Testemona ; Roland ja Kelli - Kellukas.

Inernet, digilevi ja muud mugavused.

Me ei kujuta ette igapäeva elu ilma mobiilita ette, palju asju saab ajada korda, võtta ainult üks kõne ja ongi asi korras. Kui see peaks alt vedama ei oska keegi selle kohta anda mingit kohest vastust, miks see nii juhtus.

Internet... eks on neid kes ilma selleta enam ei saa, kuid saata elektroonselt kirja on see mugav ja mõnus. Kui see aga mingil hetkel alt veab, kas peab hakkama igat suhtlust kontrollima. Tegelikult ütlen, eilseks panid ühed inimese aja kinni. Omaarust saatsin nendele tagasi sideks kirja eelmine nädal varakult vastusega tagasi, kuid jah nad väidavad, et ei saanud mingit kirja. Keda uskuda. Vaatasin siis, saadetud kirjade kausta, kuid seal kajastus, et olen, aga kuhu kadus saadetud kiri...?

Sama nali digilevi, kui vähekenegi ilm muutusi teeb on ka teleka pilt kehva... milleks oli vaja üle ühtsele digilevile, ainult välja mõelda, kuidas inimestelt rahasid välja meelitada.

Pahandama panebki, et müüakse tooteid mis on jäetud rasketes oludes testimata siis kui käes jamad ei taha nendega tegeleda ainult eraldi tasu eest

Sama ka mobiiliga, kahtlustan, et selles maailmas mobiililainete võnked on levikutega sellised heitlikud, miks muidu hakkab sissehelistaja korral teleka pilt võbelema. Nii see on, järgmine nädal käin oma 7 aastat vana mobiiliga remondi töökojas, lasen uurida, kas vajab see tehnika ime vidin puhastamist.

Eilse päeva seisuga võtsin hoiaku, et iga kord kliendiga suhtlemisel küsin kontakti ja siis küsin ise isiklikult üle. Enam ei usalda tehnikasajandi imevidinate korraslolekuid ning kliendi siirast huvikindlust. Ok, see selleks

...

Eks aeg juunikuus jookseb väga väga kiirelt, et siia kiigata ja miskit edasi kirjutada, pole aega. Samas ei taha tühjast ja tähjast kirjutada. Mõni päev on möödas, kui alustasin uue raviga ponil. Tunnistan, et jätsin valuvaigisti andmata. Proovisin ise ehk siis maitsesin ning vaatasin, et ega valuvaigisti, mis oli mõeldud, kui loom põeb laminiiti. Kuid ma teadsin juba tegelikku põhjust, tegelik probleem seisneb külmetumises ja märja värske rohu söömises. Sel ajal, kui ma koolis Tartus oli, ei pööranud lapsed sellele asjale tähelepanu, et Moorits peaks ööseks sisse viima ja heinu andma. Ja hoidsid koos teistega väljas. Siis kui tagasi tulin märkasin, et asi oli tõsine. Kõrge palavik ja vedel roe (määrdunud saba tunnistajaks). Alustasin koheselt antibiootikumi raviga, anda hobustele valuvaigistit või inimrohtu kõhulahtisuse korral võib asi viia vastupidise tulemuseni (asi võib lõppeda surmaga). Soovitus, kes keemiat ei tunne peab arutama asju vetidega, pidasin aastaid küülikuid, kes on kõige õrnemad loomad ravimisele. Igat asja peab enne kaaluma ning sõltuvalt haiguse kliinilisest pildist ja kulust peab tegema väga põhjaliku otsuse. Nõuka ajal, sohvoosis tegutsevad loomaarstid ei olnud sel ajal eriti huvitatud küülikute ravist, siis pidin paljul juhul ise praktiseerima teoreetiliselt kättesaadavatest raamatutest. Sellest, miks mul sügav huvi veterinaaria vastu. Aidata loomi, kui neil on probleeme. Rõõmustan alati siis, kui loom on täielikult tervistunud. Muidu on nii, kui on asi väga kriitiline, siis kaon mõneks ajaks oma probleeme lahendama ja enne ei hakka rääkima, kui ilmnevad sellised tunnused, mis mind rõõmustavad.

Poni uriin oli norm värvusega, ekskremendid sellised nagu olema peavad. Täna tundsin kergendust, söögiisu on paranenud, joob. Nüüd oleks vaja täiendavalt anda juurde elektrolüütidega rikastatud sööta = parandab ainevahetust ja annab juurde kõhulahtisusega kaotatud sooli ja mineraale.

Päev peaaegu möödas.

Korra päevas teen ringkäigu karjamaal, kus hobused praegu söövad. Huvitavaks nähtuseks on see, et enne süüakse ära ristik, siis läheb orashein edasi juba valikuliselt.

Mooritsa viin seltskonda ainult paariks tunniks, kuna pean päeva ajal maja juures rohtu andma ja süstima. Kuna kehakaal on langenud, siis ei taha vihmaga ööseks välja jätta = võib külmetuda.

Söödaratsiooni võtsin 3- 5 pätsi sepikut või saia. Üle eilne vereanalüüsi tulemus näitas, et valgu tase on kriitilises seisuses. Olen tekitanud ponile sellise olukorra, kus sööt paneb teda tahes tahtmata vedelikku rohkem tarbima. Ja et ta ei tunneks ennast väga eraldatuna, siis käime karjamaal, teistega suhtlemas.

Kui ma ta jälle koju tooma läksin, siis Mooritsa lemmikmärad tulid väravasse saatma (hetkel kaks mära indlevad). Pika pilguga vaadati igatsevalt Mooritsale järele. Koju minnes oli mul tunne, et peaksin poni sülle võtma, sest käik oli vastupunniv ning tõrkuv. Kuid jah oma jala peal ikka koju saime. Kus siis ootamas kuivad heinad ja rohuports nii süstimiseks kui ka suukaudseks annustamiseks.

Vet. laboris arvati, et järsku on laminiit, mul puudub selle haiguse suhtes mingi kokkupuude. Kuid minu kirjelduste peale, siis ikka ei osatud kindlalt öelda, mida põeb. Kuna vereanalüüsid mis ma viisin ei andnud seda välja.
Ootan juba homset, ahjaa, mul veel kohustus naabrimehe kitse lüpsmas käia. Eelmine nädal olevat näpu purustanud ja ta ei saavat ise hakkama, ehk siis oli õmmeldud.