Päev peaaegu möödas.

Korra päevas teen ringkäigu karjamaal, kus hobused praegu söövad. Huvitavaks nähtuseks on see, et enne süüakse ära ristik, siis läheb orashein edasi juba valikuliselt.

Mooritsa viin seltskonda ainult paariks tunniks, kuna pean päeva ajal maja juures rohtu andma ja süstima. Kuna kehakaal on langenud, siis ei taha vihmaga ööseks välja jätta = võib külmetuda.

Söödaratsiooni võtsin 3- 5 pätsi sepikut või saia. Üle eilne vereanalüüsi tulemus näitas, et valgu tase on kriitilises seisuses. Olen tekitanud ponile sellise olukorra, kus sööt paneb teda tahes tahtmata vedelikku rohkem tarbima. Ja et ta ei tunneks ennast väga eraldatuna, siis käime karjamaal, teistega suhtlemas.

Kui ma ta jälle koju tooma läksin, siis Mooritsa lemmikmärad tulid väravasse saatma (hetkel kaks mära indlevad). Pika pilguga vaadati igatsevalt Mooritsale järele. Koju minnes oli mul tunne, et peaksin poni sülle võtma, sest käik oli vastupunniv ning tõrkuv. Kuid jah oma jala peal ikka koju saime. Kus siis ootamas kuivad heinad ja rohuports nii süstimiseks kui ka suukaudseks annustamiseks.

Vet. laboris arvati, et järsku on laminiit, mul puudub selle haiguse suhtes mingi kokkupuude. Kuid minu kirjelduste peale, siis ikka ei osatud kindlalt öelda, mida põeb. Kuna vereanalüüsid mis ma viisin ei andnud seda välja.
Ootan juba homset, ahjaa, mul veel kohustus naabrimehe kitse lüpsmas käia. Eelmine nädal olevat näpu purustanud ja ta ei saavat ise hakkama, ehk siis oli õmmeldud.