Tahtsin eile miskit kirja panna, kuid ma ei suutnud.

Aeg on kiire olnud, alustasin eelmine nädal vaikselt heinatööga.Kolme päevaga suutsin siis 1,5 ha maha niita. Minu jaoks nöökis niiduk nii kapitaalselt, et võttis isu õhtaks heinatööks ära. Pika palumise peale siis abikaasa lõplikult ka ära neetis, muidugi pidin käima Raplas, et tuua neete, terasid ja sõrgu jne. Mõningad asjad teen ise.

Söödast on mul valmis silo.

Eile sai siis teine koorem heina lakka ja maas on veel ühe koorma jagu. Täna peaksin jõudma veel 0,5 ha kaarutada. Kuid kindlalt ei riski, kuna ilm väljas on jahe ja pilves. Vaatan päeva poole.

On asju, mida ma ei suuda hetkel üldse rääkida, hinges valitseb lein. Kaotus poni näol, keda ravisin ja üle eile uuele karjamaale lastes koos karjaga sai ta minu teadmata tiirud. Siis selle tagajärjel veel sooltekeeru. Ma lihtsalt ei suuda rohkem edasi rääkida. Olin ise juures, looma surm kellesse kiindusin veel rohkem, kui ma teda ravisin. Kuigi eile hommikune kõne ühele tohtrile, kes ütles, et sooltekeeru puhul muu ei aita kui magama panek. Ma tegin kõik mis suutsin... käisin tõin veel ühe rohu, mis näitas, et selle rohu süstimisest kasu ei olnud. Kõike siin detailselt kajastada ei taha, elasin seda lihtsalt rängalt üle.

Eilen päivällä vierailes minun eno tyttäreni Kadi oman pojan Rolandin kansasi. Teivat monet kuvat ja vietivat monen tunnin meidän luona huvitavan aikaan.

Siin nad on siis. Kadi ja Testemona ; Roland ja Kelli - Kellukas.

Inernet, digilevi ja muud mugavused.

Me ei kujuta ette igapäeva elu ilma mobiilita ette, palju asju saab ajada korda, võtta ainult üks kõne ja ongi asi korras. Kui see peaks alt vedama ei oska keegi selle kohta anda mingit kohest vastust, miks see nii juhtus.

Internet... eks on neid kes ilma selleta enam ei saa, kuid saata elektroonselt kirja on see mugav ja mõnus. Kui see aga mingil hetkel alt veab, kas peab hakkama igat suhtlust kontrollima. Tegelikult ütlen, eilseks panid ühed inimese aja kinni. Omaarust saatsin nendele tagasi sideks kirja eelmine nädal varakult vastusega tagasi, kuid jah nad väidavad, et ei saanud mingit kirja. Keda uskuda. Vaatasin siis, saadetud kirjade kausta, kuid seal kajastus, et olen, aga kuhu kadus saadetud kiri...?

Sama nali digilevi, kui vähekenegi ilm muutusi teeb on ka teleka pilt kehva... milleks oli vaja üle ühtsele digilevile, ainult välja mõelda, kuidas inimestelt rahasid välja meelitada.

Pahandama panebki, et müüakse tooteid mis on jäetud rasketes oludes testimata siis kui käes jamad ei taha nendega tegeleda ainult eraldi tasu eest

Sama ka mobiiliga, kahtlustan, et selles maailmas mobiililainete võnked on levikutega sellised heitlikud, miks muidu hakkab sissehelistaja korral teleka pilt võbelema. Nii see on, järgmine nädal käin oma 7 aastat vana mobiiliga remondi töökojas, lasen uurida, kas vajab see tehnika ime vidin puhastamist.

Eilse päeva seisuga võtsin hoiaku, et iga kord kliendiga suhtlemisel küsin kontakti ja siis küsin ise isiklikult üle. Enam ei usalda tehnikasajandi imevidinate korraslolekuid ning kliendi siirast huvikindlust. Ok, see selleks

...

Eks aeg juunikuus jookseb väga väga kiirelt, et siia kiigata ja miskit edasi kirjutada, pole aega. Samas ei taha tühjast ja tähjast kirjutada. Mõni päev on möödas, kui alustasin uue raviga ponil. Tunnistan, et jätsin valuvaigisti andmata. Proovisin ise ehk siis maitsesin ning vaatasin, et ega valuvaigisti, mis oli mõeldud, kui loom põeb laminiiti. Kuid ma teadsin juba tegelikku põhjust, tegelik probleem seisneb külmetumises ja märja värske rohu söömises. Sel ajal, kui ma koolis Tartus oli, ei pööranud lapsed sellele asjale tähelepanu, et Moorits peaks ööseks sisse viima ja heinu andma. Ja hoidsid koos teistega väljas. Siis kui tagasi tulin märkasin, et asi oli tõsine. Kõrge palavik ja vedel roe (määrdunud saba tunnistajaks). Alustasin koheselt antibiootikumi raviga, anda hobustele valuvaigistit või inimrohtu kõhulahtisuse korral võib asi viia vastupidise tulemuseni (asi võib lõppeda surmaga). Soovitus, kes keemiat ei tunne peab arutama asju vetidega, pidasin aastaid küülikuid, kes on kõige õrnemad loomad ravimisele. Igat asja peab enne kaaluma ning sõltuvalt haiguse kliinilisest pildist ja kulust peab tegema väga põhjaliku otsuse. Nõuka ajal, sohvoosis tegutsevad loomaarstid ei olnud sel ajal eriti huvitatud küülikute ravist, siis pidin paljul juhul ise praktiseerima teoreetiliselt kättesaadavatest raamatutest. Sellest, miks mul sügav huvi veterinaaria vastu. Aidata loomi, kui neil on probleeme. Rõõmustan alati siis, kui loom on täielikult tervistunud. Muidu on nii, kui on asi väga kriitiline, siis kaon mõneks ajaks oma probleeme lahendama ja enne ei hakka rääkima, kui ilmnevad sellised tunnused, mis mind rõõmustavad.

Poni uriin oli norm värvusega, ekskremendid sellised nagu olema peavad. Täna tundsin kergendust, söögiisu on paranenud, joob. Nüüd oleks vaja täiendavalt anda juurde elektrolüütidega rikastatud sööta = parandab ainevahetust ja annab juurde kõhulahtisusega kaotatud sooli ja mineraale.

Päev peaaegu möödas.

Korra päevas teen ringkäigu karjamaal, kus hobused praegu söövad. Huvitavaks nähtuseks on see, et enne süüakse ära ristik, siis läheb orashein edasi juba valikuliselt.

Mooritsa viin seltskonda ainult paariks tunniks, kuna pean päeva ajal maja juures rohtu andma ja süstima. Kuna kehakaal on langenud, siis ei taha vihmaga ööseks välja jätta = võib külmetuda.

Söödaratsiooni võtsin 3- 5 pätsi sepikut või saia. Üle eilne vereanalüüsi tulemus näitas, et valgu tase on kriitilises seisuses. Olen tekitanud ponile sellise olukorra, kus sööt paneb teda tahes tahtmata vedelikku rohkem tarbima. Ja et ta ei tunneks ennast väga eraldatuna, siis käime karjamaal, teistega suhtlemas.

Kui ma ta jälle koju tooma läksin, siis Mooritsa lemmikmärad tulid väravasse saatma (hetkel kaks mära indlevad). Pika pilguga vaadati igatsevalt Mooritsale järele. Koju minnes oli mul tunne, et peaksin poni sülle võtma, sest käik oli vastupunniv ning tõrkuv. Kuid jah oma jala peal ikka koju saime. Kus siis ootamas kuivad heinad ja rohuports nii süstimiseks kui ka suukaudseks annustamiseks.

Vet. laboris arvati, et järsku on laminiit, mul puudub selle haiguse suhtes mingi kokkupuude. Kuid minu kirjelduste peale, siis ikka ei osatud kindlalt öelda, mida põeb. Kuna vereanalüüsid mis ma viisin ei andnud seda välja.
Ootan juba homset, ahjaa, mul veel kohustus naabrimehe kitse lüpsmas käia. Eelmine nädal olevat näpu purustanud ja ta ei saavat ise hakkama, ehk siis oli õmmeldud.

Eilne käik linna oli asja ette.

Üsna palju sai maha liigeldud, kuid tunnistan, et nii palju, kui mul liikluses rattaga tuli ületada ristmikke ei kohanud kordagi ebaviisakaid liiklejaid. Pigem kohati tänasin viisaka tee andmise eest juhte.

Vereproovi viisin Västriku kliinikusse, tunnistan ma ei tea, kas Rapla lemmiklooma kliinikus ka sellist asja tehakse, ei tea.

Otsisin sobivat valuvaigistit ponile ehk siis kliinikut, kus see võiks müügis olla. Isegi Nõmme vet. kliiniku asukoht oli minu jaoks üllatav, peaaegu Pääsküla külje all. Lõpuks saanud sobiva ravimi, siis kimasin läbi Pääsküla Liiva jaama, oodata oma rongi ning alustada tagasi teed. Ja teha kiiremas korras esimesed süstid Mooritsale. Täna ei oska veel kommenteerida, käisime korra karja juures, praegu on sees, kuivad ja närvutatud heinad ees. Õnneks kõht hakkas läbi käima, juba eelmise nädala lõpus vaatasin,et ei miskit tee.

Täna on jah juba mitu korda ja silma all teinud, siis mu kahtlus oli ikka tõene, et kõht ei käinud läbi.

Mured on kohe looma tervisega. Tavaliselt olen ma skeptik, kes enne palju ei räägi, kui täheldan, kuidas loom paranema hakkab. Veidi aega ja kannatust.

Suvistepüha teine päev.

Eilne ilm leitsakuliselt palav. Viimane nädal pärast ussirohu andmist olen jälginud Mooritsat ja palunud seda teha ka lastel. Eile lasime lastega hobusekarja nüüd siis Kuusikmardi karjamaale. Joel vedas sinna jootmisvanni, mina korrastasin aia. Niitsin teerajad sisse kaevu juurest aia äärde, kus joodame hobuseid. Käisin vaatamas õhtul hilja veel Mooritsat, kuidas ta ennast tunneb ning ega mutukad teda väga kiusa. Tundus, et oli leidnud enesele hea varjumiskoha. Olles hommikul vara jälle hobuseid vaatama läinud. Märkasin Mooritsa tagumise reie sisekülgedel hangunud verejälgi. Asja uurimisel selgus, et öösel olid teda veel kiusamas käinud kihulased. Ega midagi koju ja putukatõrje vahenditega jälle tagasi. Puhastasin kõige õrnemad kohad, kus oli tekkinud kerge haavakärn ning pihustasin siis talle üle keha lehkavat putukatõrje vahendit. Tundus, et asi toimis, igaks juhuks sai pihustatud erinevaid tõrjevahendeid. Mutukad, putukad selleks korraks lahkusid ja poni jäi rahulikult kõrrekesi ja ristikut otsima. Mis vaevab ponitäkku, õnneks on loomaarst tulemas, kes võtab vereanalüüsi ja mille ma homme hommikul vara siis Tallinna toimetan, et teada saada mida vaevab ühte looma, kes oli paar kuud tagasi terve, kui purikas ning alustada raviga, mis aitab. Umbes ei tohi kunagi ravimeid kasutada.

Natuke veel Vääriselupaikadest...http://www.loodusajakiri.ee/eesti_mets/index.php?id=1026