Lumi, lumi ja veelkord lumi...

Kuidagi visalt sulab,meie Eestimaa tingimustes see lumekene. Eile sain seda kogeda. Jäin traktoriga kinni ja siis ei riskinud enam edasi.

Saaks juba pikemaid tiire teha hobustega, aga ei saa. Proovisime siis ühel rajal seda teha, aga kohati on lumi nii tihkeks sulanud, et hobustel ikka kõhuni ja selles jalgu suht jama liigutada.

Imetlesin eile hobuseid, kampa lisandusid veel Tassa (eestlane-sinisilm; Amanda-meie pesamuna ja Eeva-Lota, kes ei taha sugugi emast veel maha jääda). Pärast väikse ringi tegemist olid nad ka veel märjad.

Katariina on jälle täku kommetega, kes indleb kohe kargab selga ja hirnub ja käitub nii nagu täkk. Lihtsalt kummaline on see loodus, kui seda juhtub inimestega, et samasoolistega suhteid luuakse. Et seda hobuste maailmas juhtub olen ma sellest rohkem kui üllatunud. Täkk on karjas ning tunnistan, et see rohkem pealt vaataja rollis, et ooo kas näe, et mis meil siin toimub... naljaks, kusjuures Kati vaatab ise veel, et oi kui lahe oma tundeid samast soost märale igate pidi avaldada.

Kati lemmik suksuks on saanud Herta, kes siis laseb sel asjal rahumeeli sündida. Tunnistan, et Kati on olnud varematel aastatel ikka omamoodi käitumisega. Seda et hobused nii käituvad on mulle ikka arusaamatu, lehmade hulgas selline käitumine on tavaline, kui ka küülikute hulgas sarnane käitumine tavaline ehk siis mõnel loomal hormoonid töötavad üle.

Mõned vanemad hobuseid pidanud kasvatajate käest olen kuulnud, et kõige rahulikuma ja stabiilsema olemusega hobusteks on ruunad.

Täkud on ka just sellised, missugune on nende lapsepõlv olnud.

Paar päeva oli mul koer kadunud, eks ka kevadine jooksuaeg ja oli teine leidnud enesele ka korralikult endast kaks korda suurema peika. Mis ma muud oskasin öelda, et jälle pulmareisil. Millegi pärast olen märganud, et minu peetavatel emastel kollidel kipuvad kodunt välja pulmareisil käima. Siis saab uurida kohalike inimeste käest, kas ei ole keegi näinud mu kollit.
Üle üldse pean ma emastest koertest rohkem lugu. See ind on ühekordne teatud tõugudel ja see on talutav. Olen täheldanud, et kui ind algab, muutub iseloom.

Tänane päev.

Loen edukaks ja väga tegude rohkeks päevaks. Sai käidud mitme hobusega metsas ning lisaks kohendasin ka ratta korda. Vedasin ka silo. Tänu sõnad traktorist Elmetile, kes tuli õhtul lund lükkama silo rullide juurde. Kuna ma olin eelmisel ööl tööl ja päeva ajal piisavalt ringi liikunud, siis õhtu eel ää kustusin ehk siis magama viskasin. Ühtlasi,kui ma traktoriga silo tooma läksin oli Elmet oma traktorilegi haakinud ühe rulli. Kuna nüüd sel ajal raha kodust pole võtta tegin siis pika sõidukatse rattaga Rapla, tahtsin teada, kas on veel miskit viga, mis lühikese distantsi peal silma ei torka.

Eks näe millal auto saamis võimalus tuleb. Esialgsete plaanide kohaselt olen teinud mõttelise arvestuse jalgratta kasuks minna Kuremaale. Raplast rongiga Tallinna ja siis kohe ümber istumine teise rongi peale. Jõgeva jaamas väljun ning sealt 11 km siis Kuremaale. Mõtlesin, et ma ei lähe seekord mööda maanteed vaid väikse nurgaga 6 km lõik, mis lõikab tee lühemaks.

Seda mööda sai omal ajal hobustega käidud Jõgeval, kui vahetus vene rubla eesti krooniks. Hobused tol korral parkisime politsei maja vastas olevasse parki, kus siis korda mööda sõbranna Merikesega hobuseid valvasime, kui üks meist siis poest oste sooritas. Poest väljudes avastasin,et ühel hetkel oli uudishimulikud inimesed ümbritsenud hobused. Tunti siirast huvi, et miks ja kust jne.

....

Pooleli on mul uus koduleht, seoses vanade domeenide kadumisega, kadus mu kodukas. Ma juba eelmine aasta rääkisin oma koduka haldajaga, et peaks uuendama. Kuid üks tema soovitus oli, et ei ole mõtet, niikui nii tuleb uuesti domeen registreerida ja siis võin ka uue koduka valmis teha. Pean veel hinnakirja uue tegema, sellest aastast tuli krooni asemel käibele euro; saksa keeles on euro lahe hääldus *oiro* kirjutatakse aga euro. Tahan vormindada oma ettevõtluse, eks näe uurin palju MTÜ värki. Meie hetke tingimustes luua turismi toetav ja huvi pakkuv teenus, see nõuab oma konkurentide ees head läbi mõtlemist ning pika ajaliselt ette mõtlemist. Tunnistan, et olen kaalunud hooti koomale tõmbamisi, kuid siis kevad tuleb ja vabadus tekib, siis hakkavad mõtted teisiti liikuma.

Nüüd ju värkimine teha, siis ussitõrje, vaktsineerimine, võistlus hobustele teise vaktsineerimis programmiga. Ahaa, meenus miskit, kui kuskil võistlustel käia, peab kuuluma klubisse.

Selle nädala lõpus saan teada ka auto tulemise kohta.

Ootame ka Gerlit enda poole.

Kenat kevade algust.

Saabus meie aja järgi kell 1.21. Kevade alguse puhul näitab ilmatädi täna mossis nägu, et tuju parandada vaatasin nati multikaid karust ja lammas Shaunist.

Kahaneks lumi ikka vähemaks. Mul vaja homme silo vaja vedada, kaheks nädalaks. Hetkel on majas puudu autost. Abikaasa auto läks ka katki, nüüd peame mõlemad kasutama riigi transporti. Kusjuures eile õhtul jõudis abikaasa veel ära eksida oma külla, mida ma ei suuda ära imestada. Naeran südamest.

Kuremaa hobuinimeste kokkutulek tulemas.

Elan ootus ärevuses, miskit mis paneb südame põksuma ja mõtisklema, meenutama aega Kuremaa tehnikumi päevilt. Ma läksin Kuremaale zoo-vetiks õppima, ja seal viibitud aeg oli muljete ja tegevuse rohke. Kuremaa tallis oli tore treener Laine Urgo (karm, nõudlik, aga tulemused oli näha ja kuulda vabariigi tasemel). Laine Urgo on tegelenud Tondi RB koolisõiduga. Elab hetkel Vaimastvere lähedal Kärde mäe nõlva alla jäävas orus, Jõgeva maakonnas.

Kuremaa tallis puudus päris oma tallimees, siis kõik tööd mis tallis tehti, tegid õppurid, kes ka trennis käisid. Treeneri ja sepa kõrvalt sai õpitud kapjade värkimist, rautamist jne. Tallis viibimise ja hobuste heaolu eest vastutasime kõik ühiselt. Graafiku alusel oli keegi, kes siis oli koolist sel päeval tallis tööl.

Vedasime sõnnikut, saepuru, kaera = kõik see tegevus käis hobusega. Kohalik majand aitas koolihobustele sööda teha kooli nii nimetatud põldudelt.

Et ma oma elu nägin ainult vet-i prillide läbi, et hankida veel praktilisi kogemusi, töötasin graafiku alusel öösiti kohalikus majandi laudas öökarjakuna. Võtta vastu poegimisi ja transada need järglased valmis pandud boksidesse. Kahju on see, et mul on meelest ununenud kes oli see tore naisterahvas brigadiriks.

Jah, siis järgmine nädal laupäev Kuremaale. Kuidas see saab toimuma, eks näe. Mõningased plaanid on tehtud.

Koolivaheaeg käes.

Lapsed vaevalt koolist koju saanud, esitlevad kärsitusega alati oma tunnistused. Eks ma tõrelen ka, aga see on selline pooleks nokkimisega. Ma ei pahanda üldse, kui laps pole suutnud nii õppida, ainult viitele. Viimane nädal vaatasin, kui raske oli hommikuti ikka tõusta voodist. Bussi peale jõuda, peavad nad hirm vara tõusma. Joel on pidanud vapralt vastu, kes tahab suusatada. Laura on selline, kes valib, kord suusad, kord bussi vahel otsuseid langetades.

Anetele olen ma esitanud nõude, et hoiaks hinded ikka üle keskmise. Ta on üks andekaid lastest, siis tulevikus edasi õppimise rõhk või suund ülikooli minemiseks.

Elus ei pea seisma ühe koha peal, tuleb edasi liikuda. Nii kui seisma jääme ehk ei arenda ega õpi, kaotame oma osast ühe oma imagost.

Mina närtsin, vajan pidevalt muljeid, emotsioone,suhtlemist, lugeda, uurida, liikuda, reisida oo jaa paistab, et seda on palju, mida vajan mina.

Emotsioonid ehk ma armastan suusatamist.

Tunnistan, ma ei viitsi vaadata telkust suusatamist, eelistan ise need lauad alla panna ja mööda ilma rännata. Täna alustasin oma suusatamist kodu lähedasest metsas jälgi ajades, siis kõige lõpuks Lipale suundudes ning suusaninad keeranud Tageli maja suunas, uurisin, kas naabrinaine kodus, aga tal olid külalised tulemas. Kaifisin igat uisusammu liigutust, tundus, et võhma jagus. Hea meel, et tegin alles hiljuti vitamiinikuuri läbi ja tundus, et on asjaks läinud.

Tageli lähedalt suuskasin Ahnepere talude lähistele, sealt sai tuisatud mööda lagedaid heinamaid, möödudes ühtlasi perek. Aarmate villast. Kus siis perepoeg Raul uksest (Raplamaa päästeameti peajuht) just välja astus. Tervitasin ja jätkasin oma tempos Minnika suunas, juba jõe ääres suusa jälgi sisse ajades.

Minnika vanast vesiveski varemetest on saanud uhke elamu ja mulle tundus, et omanik oli kohal. Kusjuures väike vimka tegemise soov tekkis, tegin näo, et ma nagu ei näinud, et silt * Eravaldus* kõrval olevale maatükile ei kehtiks (tegelikult suvel saab väga hästi aru ja teine asi, silt kehtib kurikaelte hirmutamiseks). Kiire liikumine kraavist läbi, siis suund Kuusiku metskonna suunas. Tundsin huvi, kuidas see jõgi lookleb.

Ahjaa, kui mehed märkavad naiste kehakumerusi, siis mina märkan looduse vorme, takistusi, profiili, mitmekesisust, lumest voogavaid kumerusi...

Laheee...juubeldan meeletult südamest, aina innukamalt kehaosi liigutamas. Eks vaatajaid nägijaid ja ka imestajaid, et pikki distantse ette võtan.

Ma suusatan enda pärast, ma ei saa kasutamata jätta märtsikuu lumeolusid.

Ühel hetkel võtsin kogu oma julguse rindu ja suuskasin üle jõe, õnneks ei vajunud kuskilt läbi. Eelnevalt suusakeppidega tugevamalt tonksates. Mitte nii, et jää ragiseks.

Tagasi tee kulges jõe vastas kaldal Kabalani välja, tegin väikse puhkepausi, kui enne lõpuspurdi koju tegin.

Muidugi huvitavad ka metsloomade jäljed, siis naid neidki palju uuritud. Esmaspäeval vist leidsin karuoti jäljed.