Lapsed vaevalt koolist koju saanud, esitlevad kärsitusega alati oma tunnistused. Eks ma tõrelen ka, aga see on selline pooleks nokkimisega. Ma ei pahanda üldse, kui laps pole suutnud nii õppida, ainult viitele. Viimane nädal vaatasin, kui raske oli hommikuti ikka tõusta voodist. Bussi peale jõuda, peavad nad hirm vara tõusma. Joel on pidanud vapralt vastu, kes tahab suusatada. Laura on selline, kes valib, kord suusad, kord bussi vahel otsuseid langetades.
Anetele olen ma esitanud nõude, et hoiaks hinded ikka üle keskmise. Ta on üks andekaid lastest, siis tulevikus edasi õppimise rõhk või suund ülikooli minemiseks.
Elus ei pea seisma ühe koha peal, tuleb edasi liikuda. Nii kui seisma jääme ehk ei arenda ega õpi, kaotame oma osast ühe oma imagost.
Mina närtsin, vajan pidevalt muljeid, emotsioone,suhtlemist, lugeda, uurida, liikuda, reisida oo jaa paistab, et seda on palju, mida vajan mina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar