Tunnistan, ma ei viitsi vaadata telkust suusatamist, eelistan ise need lauad alla panna ja mööda ilma rännata. Täna alustasin oma suusatamist kodu lähedasest metsas jälgi ajades, siis kõige lõpuks Lipale suundudes ning suusaninad keeranud Tageli maja suunas, uurisin, kas naabrinaine kodus, aga tal olid külalised tulemas. Kaifisin igat uisusammu liigutust, tundus, et võhma jagus. Hea meel, et tegin alles hiljuti vitamiinikuuri läbi ja tundus, et on asjaks läinud.
Tageli lähedalt suuskasin Ahnepere talude lähistele, sealt sai tuisatud mööda lagedaid heinamaid, möödudes ühtlasi perek. Aarmate villast. Kus siis perepoeg Raul uksest (Raplamaa päästeameti peajuht) just välja astus. Tervitasin ja jätkasin oma tempos Minnika suunas, juba jõe ääres suusa jälgi sisse ajades.
Minnika vanast vesiveski varemetest on saanud uhke elamu ja mulle tundus, et omanik oli kohal. Kusjuures väike vimka tegemise soov tekkis, tegin näo, et ma nagu ei näinud, et silt * Eravaldus* kõrval olevale maatükile ei kehtiks (tegelikult suvel saab väga hästi aru ja teine asi, silt kehtib kurikaelte hirmutamiseks). Kiire liikumine kraavist läbi, siis suund Kuusiku metskonna suunas. Tundsin huvi, kuidas see jõgi lookleb.
Ahjaa, kui mehed märkavad naiste kehakumerusi, siis mina märkan looduse vorme, takistusi, profiili, mitmekesisust, lumest voogavaid kumerusi...
Laheee...juubeldan meeletult südamest, aina innukamalt kehaosi liigutamas. Eks vaatajaid nägijaid ja ka imestajaid, et pikki distantse ette võtan.
Ma suusatan enda pärast, ma ei saa kasutamata jätta märtsikuu lumeolusid.
Ühel hetkel võtsin kogu oma julguse rindu ja suuskasin üle jõe, õnneks ei vajunud kuskilt läbi. Eelnevalt suusakeppidega tugevamalt tonksates. Mitte nii, et jää ragiseks.
Tagasi tee kulges jõe vastas kaldal Kabalani välja, tegin väikse puhkepausi, kui enne lõpuspurdi koju tegin.
Muidugi huvitavad ka metsloomade jäljed, siis naid neidki palju uuritud. Esmaspäeval vist leidsin karuoti jäljed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar