Kenat kevade algust.

Saabus meie aja järgi kell 1.21. Kevade alguse puhul näitab ilmatädi täna mossis nägu, et tuju parandada vaatasin nati multikaid karust ja lammas Shaunist.

Kahaneks lumi ikka vähemaks. Mul vaja homme silo vaja vedada, kaheks nädalaks. Hetkel on majas puudu autost. Abikaasa auto läks ka katki, nüüd peame mõlemad kasutama riigi transporti. Kusjuures eile õhtul jõudis abikaasa veel ära eksida oma külla, mida ma ei suuda ära imestada. Naeran südamest.

Kuremaa hobuinimeste kokkutulek tulemas.

Elan ootus ärevuses, miskit mis paneb südame põksuma ja mõtisklema, meenutama aega Kuremaa tehnikumi päevilt. Ma läksin Kuremaale zoo-vetiks õppima, ja seal viibitud aeg oli muljete ja tegevuse rohke. Kuremaa tallis oli tore treener Laine Urgo (karm, nõudlik, aga tulemused oli näha ja kuulda vabariigi tasemel). Laine Urgo on tegelenud Tondi RB koolisõiduga. Elab hetkel Vaimastvere lähedal Kärde mäe nõlva alla jäävas orus, Jõgeva maakonnas.

Kuremaa tallis puudus päris oma tallimees, siis kõik tööd mis tallis tehti, tegid õppurid, kes ka trennis käisid. Treeneri ja sepa kõrvalt sai õpitud kapjade värkimist, rautamist jne. Tallis viibimise ja hobuste heaolu eest vastutasime kõik ühiselt. Graafiku alusel oli keegi, kes siis oli koolist sel päeval tallis tööl.

Vedasime sõnnikut, saepuru, kaera = kõik see tegevus käis hobusega. Kohalik majand aitas koolihobustele sööda teha kooli nii nimetatud põldudelt.

Et ma oma elu nägin ainult vet-i prillide läbi, et hankida veel praktilisi kogemusi, töötasin graafiku alusel öösiti kohalikus majandi laudas öökarjakuna. Võtta vastu poegimisi ja transada need järglased valmis pandud boksidesse. Kahju on see, et mul on meelest ununenud kes oli see tore naisterahvas brigadiriks.

Jah, siis järgmine nädal laupäev Kuremaale. Kuidas see saab toimuma, eks näe. Mõningased plaanid on tehtud.

Koolivaheaeg käes.

Lapsed vaevalt koolist koju saanud, esitlevad kärsitusega alati oma tunnistused. Eks ma tõrelen ka, aga see on selline pooleks nokkimisega. Ma ei pahanda üldse, kui laps pole suutnud nii õppida, ainult viitele. Viimane nädal vaatasin, kui raske oli hommikuti ikka tõusta voodist. Bussi peale jõuda, peavad nad hirm vara tõusma. Joel on pidanud vapralt vastu, kes tahab suusatada. Laura on selline, kes valib, kord suusad, kord bussi vahel otsuseid langetades.

Anetele olen ma esitanud nõude, et hoiaks hinded ikka üle keskmise. Ta on üks andekaid lastest, siis tulevikus edasi õppimise rõhk või suund ülikooli minemiseks.

Elus ei pea seisma ühe koha peal, tuleb edasi liikuda. Nii kui seisma jääme ehk ei arenda ega õpi, kaotame oma osast ühe oma imagost.

Mina närtsin, vajan pidevalt muljeid, emotsioone,suhtlemist, lugeda, uurida, liikuda, reisida oo jaa paistab, et seda on palju, mida vajan mina.

Emotsioonid ehk ma armastan suusatamist.

Tunnistan, ma ei viitsi vaadata telkust suusatamist, eelistan ise need lauad alla panna ja mööda ilma rännata. Täna alustasin oma suusatamist kodu lähedasest metsas jälgi ajades, siis kõige lõpuks Lipale suundudes ning suusaninad keeranud Tageli maja suunas, uurisin, kas naabrinaine kodus, aga tal olid külalised tulemas. Kaifisin igat uisusammu liigutust, tundus, et võhma jagus. Hea meel, et tegin alles hiljuti vitamiinikuuri läbi ja tundus, et on asjaks läinud.

Tageli lähedalt suuskasin Ahnepere talude lähistele, sealt sai tuisatud mööda lagedaid heinamaid, möödudes ühtlasi perek. Aarmate villast. Kus siis perepoeg Raul uksest (Raplamaa päästeameti peajuht) just välja astus. Tervitasin ja jätkasin oma tempos Minnika suunas, juba jõe ääres suusa jälgi sisse ajades.

Minnika vanast vesiveski varemetest on saanud uhke elamu ja mulle tundus, et omanik oli kohal. Kusjuures väike vimka tegemise soov tekkis, tegin näo, et ma nagu ei näinud, et silt * Eravaldus* kõrval olevale maatükile ei kehtiks (tegelikult suvel saab väga hästi aru ja teine asi, silt kehtib kurikaelte hirmutamiseks). Kiire liikumine kraavist läbi, siis suund Kuusiku metskonna suunas. Tundsin huvi, kuidas see jõgi lookleb.

Ahjaa, kui mehed märkavad naiste kehakumerusi, siis mina märkan looduse vorme, takistusi, profiili, mitmekesisust, lumest voogavaid kumerusi...

Laheee...juubeldan meeletult südamest, aina innukamalt kehaosi liigutamas. Eks vaatajaid nägijaid ja ka imestajaid, et pikki distantse ette võtan.

Ma suusatan enda pärast, ma ei saa kasutamata jätta märtsikuu lumeolusid.

Ühel hetkel võtsin kogu oma julguse rindu ja suuskasin üle jõe, õnneks ei vajunud kuskilt läbi. Eelnevalt suusakeppidega tugevamalt tonksates. Mitte nii, et jää ragiseks.

Tagasi tee kulges jõe vastas kaldal Kabalani välja, tegin väikse puhkepausi, kui enne lõpuspurdi koju tegin.

Muidugi huvitavad ka metsloomade jäljed, siis naid neidki palju uuritud. Esmaspäeval vist leidsin karuoti jäljed.

Turismus ehk klienditeenindus.

Huvitavaks on see, et iga päevaselt kasvab reklaami tegijate arv. Osata määrata õige reklaami tegija, umbes sama olukorra tekitajad nagu müügimehed - naised, kes iga päevaselt telefoni kaudu miskit pähe tahavad *määrida*.

Kliendi keskne ehk teenuse pakkuja tähele panu on suunatud, et klient saaks soovitud elamuse. Meeldiv suhtlus ja sellest välja õhkuv emotsionaalsus. Sõbralik naeratus ning oskus olla mina ise.

Mida tahan pakkuda kliendile; tahan pakkuda rahulolu, hakkama saamist, ning julgust katsetada uute asjadega. Ehk anda võimalust läbi suhtlemise uueks olukorraks kohanemiseks. Mida tähendab matkamine; meeskonnatööd, teiste liikmete oskuste ja võimetega arvestamist, kui keegi näeb, et keegi jääb grupist maha, tuleb viivitamatult teavitada juhti või siis eesolevat grupiliiget.

Minus endas peab peituma: palju kannatlikkust, mõistmist (vahel löövad inimestes välja emotsioonid, matkakaaslastes). Matkamine on üks hea asi, kus avaldub inimese tõeline loomus.

Eks muidugi teeb kurvaks, kui ma ei saa osutada oma teenust sellises mahus, mida ma tegin vanasti. Turg on laienenud ja igaüks proovib enda oma soovi kohaselt ja nägemuse järgi oma teenust arendada. Konkurents paneb meid proovile, kas suudame ellu jääda, missugused on siis meie strateegiad, mismoodi suudame edasi liikuda?

Üks asi, millele rõhun ka endas ja oma majapidamises, edasi liikuda hoolimatta mis ümbritsevas turu maailmas toimub. Me igaüks kujundame omatoote oma näo järgi ja peame hakkama saama.

Kuidas rajada koostööd, et saada rohkem kliente?

Mis on meie eesmärk antud aastal ja mida suudame täita?

Missuguseid ressursse saame kasutada oma äri laiendamisel või siis teenuse parendamiseks?

Esitades enesele aeg-ajalt küsimusi selliselt saan korrigeerida pidevalt omi sihte, mõtteid ning tagasi vaadata tulemustele, mis juba saavutatud.

Kurtmine ja halamine ei vii sihile. Vaid töö endaga ja olemasolevate suhetega parandab olemas olevat teenust või mida iganes, millega antud hetkel on tegemist. Antud teemat püüan kajastada loodusturismi teenuse pakkumisest.

Olla oma aja peremees on tore, olen saanud palju olla oma lastele heaks kaaslaseks, emaks, juhiks eks meil emadel tuleb teine kord täita igat sorti rolle. See teebki emaduse veel ilusamaks ja huvitavamaks. Mina kaifin igat kordaminekut, küll matkade näol kui ka suhete näol mida oman koostöö partnerites, k.a. lastes. Ma lihtsalt imetlen omi lapsi ja olen nende saavutuste üle uhke.

Turundus, turism ja klienditeenindus.

Missugune turundus on hetkeseisus turismis. Kui palju on maakonnas majutus asutusi, kui palju pakub sama teenust, millega mina tegelen iga päevaselt. On uusi pakkujaid tekkinud mu kõrvale, sellega seoses on vanadel olijatel enese turul hoidmisega palju tegemist. Iga firma, mis vahendab turismi, tahab sealt vahelt kasu lõigata. Mis oluliselt praeguse elu juures on väga kallis.

See mis mind täna nendel teemadel kirjutama õhutas, oli eilne jutu ajamine Võerahansu puhkemaja perenaise murega, et käiakse uurimas ja vaatamas ning kaovad 7 tuule suunas ja ei ühtegi infot enam. Mina ei muretse, kuna ma plaanin see aasta suht rahulikult toimetada oma asja ajamisi. Ei hakka tormiga võitlema.

Las tormavad need, kes arvavad, et viimane tund on tulnud. Mul on strateegia valmis töötatud. Ja liigun sellega edasi.

Mul on tublid lapsed, kes tunnevad huvi ja aitavad igate pidi, et meie hobusekasvatus edeneks. Ja mina saaks oma täiendkoolitustega ühele poole.

Kevad käes.

Esimesed kes selle kuulutuse ilmsiks tõid on kohale saabunud linnud. Sula ja soojad kraadid. Hobused näitavad ka aktiivselt märke kevade olemas olust. Iga õhtu enne kinni panekut metsajooksu harrastamas käia. Me enam ei torma järgi, teame, et kui karjas on Herta = kes toob alati tagasi.

Miks vahe peal tekkis väike paus kirjutamisel. Sai käidud linnas, ahjaa väike vahe pala naljaks... Eelmise nädala neljapäeval Roccal Mare kaubanduskeskust külastades tormasin esimese hooga esimes eskalaatori peale, oh sa mu meie, see oli alla tulev. Vaatasin, et keegi ei näinud ja kähku teise trepi otsa juurde ning väike kontroll on see ikka , mis viiks mind korruse ülesse.

Eile siis Estonia teatris, kus toimus esmakordne uue lühema tüki muusikali etendamine * Armastus salakaubaks*. Selles osales üle eesti 300 koolinoort ja üks nende hulgas oli ka Anete. Anetel on nüüd siis ka suure lava kogemus.

Ja Jaapan ägab loodusjõudude meelevallas. Kohutavad asjad toimuvad ja oma vabariik soovib rajada sama moodi tuumaelektrijaama. Kummaline mõtteviis, kas siis Soomest ei ole võtta juba näiteid, kasvõi jäätmete ladustamine. Kuhu viivad meie oma inimesed, oma Eesti riigi.