Veebruarikuu ilmad.

Täna sai siis põhja tuulega võidu sööda vedu korraldatud. Iga kord silo rulliga tagasi sõites polnud jälje raasu ollagi. Nii neljal korral, tõin jälle paari nädala sööda koju, homme ootab ees siis allapanu vedu. Reedel aga heinavedu. Nii see on, et iga päev on midagi teha.

Kummaline on see, et kui ma traktori käivitasin oli kell 11 ringis ja kui ma neljanda silo rulliga aeda jõudsin ning traktori oma kohale tagasi parkisin, oli kell juba jõudnud 14.30 peale. Ehmatasin ära, oot kuhu mu aeg kõik lennanud on. Kuna vahe peal sai veel pliidile puid lisatud, et köök ei jahtuks maha.

Tuppa sain, siis vedasin veel ahjule puud ja süütasin ning üritasin tunnikeseks silma looja lasta, mul veel vaja ööseks tööle minna. Vahetasin valve töökaaslasega ära. Enne veel sai hobuseid sisse pandud, täna nii vilu, tuuline ja tuisune, et mul loomadest kahju väljas hoidmiseks. Silo sisse vedades said osad hobused aru, et peavad sisse ära minema, aga mis Päss ja Testu tegid = kappasid ümber varjualuse ja tegid näo, et neile meeldib kui neid meeletult taga aetakse.

Eile näiteks polnud probleemi sisse panekul. Need hobused, kes teavad, et nende asukoht on maja otsas olevas laudas, siis ava ainult karjamaa värav ja kogukond

kabjaliset näol astub uhkelt maja poole. Hertale meeldib ka ponide seltsis olla. Kui Herta näeb, et Tassa võetakse aiast välja, tuleb ka kohe kampa. Hertat imetlen, päeva ajal tunnen talle südamest kaasa. Suuremad füürerid kipuvad teda kiusama. Hakka või kaitseingliks, aga kes jõuab karjas kogu aeg ühele kaitset pakkuda.

Herr A. Ansip ja tormine õhtupoolik.

Võtsin siis kõne ühele töökaaslasele Rapla, uurides, et kas käis,,kohtingul** Ansipiga. Kuid jah seda ta ei teinud. Olen viimasel ajal põleva uudishimuga poliitikasse sukeldunud. Piisavalt selgitus tööd teinud, kes on kandidaadid erinevates erakondades (uurimustööd teen öösiti), missugune positsiooniline seis erakondade vahel (ehk siis meedias kajastuv statistika)=põnev maailm. Keda ma valin...? Ei tea veel ise, jälgin praegu põnevusega. Võib olla varsti saan teada, kellele ma hääle annan.

Edu kõigile, kes jagavad seda rasket, keerulist poliitikat.

Eestimaa võrratu talv.

Aplaus on puudu, pika pilguga saadetakse teele minejaid.

Mõtisklused maa elust, inimestest ja tegemistest...

Arutlesin hommikul hobuseid jootes, maainimestest ja nende raskest tööst. Maainimeseks ei saa üle öö, see on vanade traditsioonidega ning elusse sulandumine ja omaks võtmine.

Talu elu on koostöö vorm, seda naljalt üks inimene ei vea. Talus on kogu aeg miskit teha, töö ei saa kunagi otsa. Kasvõi sõnniku vedu, mis tegelikult on raske ja nõuab siiski pidevat väljavedu, sõltub sellest, millise pidamisviisi on tegu (sügavallapanul või siis igapäevaselt eemaldatav).
Mul on selleks oma pere liikmed, mis sellest et ma*kõlgun* suvel traktori rooli taga ei saa ma hakkama selle viimase remondiga. Väiksed asjad jah, kõrvaldan töö käigus.

Tihti on nii, et talu elus selgub, kes miskit tööd teeb ja kellele meeldib parema meelega midagi teha. On asju, millest ei pääse keegi, kõige lihtsamad asjad: ahju kütmine, tubade koristamine, toidu valmistamine = need on elementaarsed asjad mida peavad kõik pereliikmed oskama.

Pidada talu ainult enda ego upitamiseks ei saa, ühel hetkel saab omaenese ramm ja mõistus otsa. Ja ka, et tutvusringkond ainult takka kiidab... * oi kui tubli ikka jne.* Lähtun ühest targast mõttest ehk siis oma vanaisa nõuandest * proovi ühega, kui saad hakkama, siis arenda edasi, aga kui tunned lagi ees, siis tuleb hakata mõtlema, mida edasi teha*.

Mulle endale meeldib maal, viimasel ajal olen küsinud endalt, kui suureks tahan viia oma hobusekasvatust...? praegu oleks vastus jään selle juurde, mis mul on suurendada ei taha. Tunnen, et selles on mu aeg piisavalt täidetud ja saan tegeleda ka endale huvi pakkuvate asjadega.

Lapsed on loomadega kasvanud ja harjunud nendega, teavad et iga loom on vastutus ja kohustus mis on võetud majja või siis sündinud.

Meie talus on hobuste sünd küll madal, aga selle eest suudame kõikidega piisavalt ümber käia ja eale ka sobiva koolituse tagada.

Jänesehaagid või slaalom suusatamine...?

Nii, nii kenad ilmad tõid ka meie väikse Gerli meile. Aktiivne tegevus jälle lahti. Hetkel me ei näe telkust olulisi kanaleid, siis ei see meid häiri. Oluline on, et hobustel oleks sööt sama ka endal. Lastel on huvi rohkem suusatamisele pühendada. Vähemalt eile käisid 3 km kaugusel poes, aga tagasi teel otsustasid Aade ja Joel, Gerlile oma koolimaja tutvustada.

Ma ise imestasin, et kuhu lapsed jäävad, pidime ju trenni tegema minema. Vahe peal sai söök valmis ja selleks ajaks ka lapsed saabusid. Meil on võimsam trenn, kui alguses lapsed suusatasid, siis veel tunni ajane ratsutamine. Meil ei ole praegu võimalust kasutada platsi, siis teeme oma tunni ajase trenni, saani sõiduringil. Lumel moodustav koorik ei ole hea hobuse jaldadele, nii ongi et me kappame siis külavahel.

Üks hea asi, mille üle on hea meel, et saab lihtsamalt hobuseid joota.

Täna tegid Anete ja Gerli kaks korda trenni. Hommikul teades, et Gerlile tullakse kella 12 järgi sai siis oma ring ära teha. Galopiga oli nii, et Anete kes Testemonaga ees, kelle sammu ei anna võrrelda poni omaga. Muutub taga olijatele galopp pigem kihutamiseks, kuid see pole meie eesmärk, et hobuseid märjaks ajada.

Ma ise käisin suusatamas ja tegin ka korraliku ringi, vahe peal põikasin Sokkel OÜ kuuluvast paekarjäärist läbi. Proovisin alla lasta, ägeeee .... lahe. Mõtlesin naljaviluks sellist mõtet, oleks hea, kui Sokkel OÜ omanik ise oleks nägemas, kuidas ma jälgi tegin lisaks jänese jälgedele. Teades, et kaevanduse pooldajaks on meie maakona maavarade peaspetsialist Raul Aalde. Oiii kuidas oleks tahtnud näha nende nägusid, kui ma oma hulljulgust iseendale demonstreerisin. Suusatamine on in... lahe. Saab sinna, kuhu praegu raske lume ja läbipääsmatu maastiku tõttu hobusega ei pääse.

Need huvi pakkuvad paigad Raikküla ja Lipa ümbruses sai siis üle kaetud.