Mõtisklused maa elust, inimestest ja tegemistest...

Arutlesin hommikul hobuseid jootes, maainimestest ja nende raskest tööst. Maainimeseks ei saa üle öö, see on vanade traditsioonidega ning elusse sulandumine ja omaks võtmine.

Talu elu on koostöö vorm, seda naljalt üks inimene ei vea. Talus on kogu aeg miskit teha, töö ei saa kunagi otsa. Kasvõi sõnniku vedu, mis tegelikult on raske ja nõuab siiski pidevat väljavedu, sõltub sellest, millise pidamisviisi on tegu (sügavallapanul või siis igapäevaselt eemaldatav).
Mul on selleks oma pere liikmed, mis sellest et ma*kõlgun* suvel traktori rooli taga ei saa ma hakkama selle viimase remondiga. Väiksed asjad jah, kõrvaldan töö käigus.

Tihti on nii, et talu elus selgub, kes miskit tööd teeb ja kellele meeldib parema meelega midagi teha. On asju, millest ei pääse keegi, kõige lihtsamad asjad: ahju kütmine, tubade koristamine, toidu valmistamine = need on elementaarsed asjad mida peavad kõik pereliikmed oskama.

Pidada talu ainult enda ego upitamiseks ei saa, ühel hetkel saab omaenese ramm ja mõistus otsa. Ja ka, et tutvusringkond ainult takka kiidab... * oi kui tubli ikka jne.* Lähtun ühest targast mõttest ehk siis oma vanaisa nõuandest * proovi ühega, kui saad hakkama, siis arenda edasi, aga kui tunned lagi ees, siis tuleb hakata mõtlema, mida edasi teha*.

Mulle endale meeldib maal, viimasel ajal olen küsinud endalt, kui suureks tahan viia oma hobusekasvatust...? praegu oleks vastus jään selle juurde, mis mul on suurendada ei taha. Tunnen, et selles on mu aeg piisavalt täidetud ja saan tegeleda ka endale huvi pakkuvate asjadega.

Lapsed on loomadega kasvanud ja harjunud nendega, teavad et iga loom on vastutus ja kohustus mis on võetud majja või siis sündinud.

Meie talus on hobuste sünd küll madal, aga selle eest suudame kõikidega piisavalt ümber käia ja eale ka sobiva koolituse tagada.