Täna sai siis põhja tuulega võidu sööda vedu korraldatud. Iga kord silo rulliga tagasi sõites polnud jälje raasu ollagi. Nii neljal korral, tõin jälle paari nädala sööda koju, homme ootab ees siis allapanu vedu. Reedel aga heinavedu. Nii see on, et iga päev on midagi teha.
Kummaline on see, et kui ma traktori käivitasin oli kell 11 ringis ja kui ma neljanda silo rulliga aeda jõudsin ning traktori oma kohale tagasi parkisin, oli kell juba jõudnud 14.30 peale. Ehmatasin ära, oot kuhu mu aeg kõik lennanud on. Kuna vahe peal sai veel pliidile puid lisatud, et köök ei jahtuks maha.
Tuppa sain, siis vedasin veel ahjule puud ja süütasin ning üritasin tunnikeseks silma looja lasta, mul veel vaja ööseks tööle minna. Vahetasin valve töökaaslasega ära. Enne veel sai hobuseid sisse pandud, täna nii vilu, tuuline ja tuisune, et mul loomadest kahju väljas hoidmiseks. Silo sisse vedades said osad hobused aru, et peavad sisse ära minema, aga mis Päss ja Testu tegid = kappasid ümber varjualuse ja tegid näo, et neile meeldib kui neid meeletult taga aetakse.
Eile näiteks polnud probleemi sisse panekul. Need hobused, kes teavad, et nende asukoht on maja otsas olevas laudas, siis ava ainult karjamaa värav ja kogukond
kabjaliset näol astub uhkelt maja poole. Hertale meeldib ka ponide seltsis olla. Kui Herta näeb, et Tassa võetakse aiast välja, tuleb ka kohe kampa. Hertat imetlen, päeva ajal tunnen talle südamest kaasa. Suuremad füürerid kipuvad teda kiusama. Hakka või kaitseingliks, aga kes jõuab karjas kogu aeg ühele kaitset pakkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar