Kena 0 kraadi lähedane ilm.
Lumine, hobuseid välja lastes, panid tuhat nelja kappama suurele karjamaale,kes püherdas, kes pildus tagumist poolt taeva poole.Ma ise arvasin, et see juba pigem nagu võistlus moment.
Otsin kust võiks saada saepuru ja põhku allapanuks.
Vaatasin, kuidas Moorits miilustas oma märakarja ümber. Igale ühele oli siis oma täku sosinaid jagada. Kellele tegi kalli ja kellele siis musi. Korra isegi kahele jalale tõusis (oletasin, et puhus ennast suureks isaseks)Pauliinele. Ajas tema olemus muigama. Miks ma neid seal karjamaal vaatasin, lihtsalt tahtsin näha kuidas nende tervislik seisund ja koostoime eksisteerib. Hoidsin täkku mõnda aega jälle eemal. Märade pidev indlemine ajab vahel ta endast välja, siis toon karjast mõneks ajaks üksinda olemiseks teise hoonesse. Nüüd kui mul üks täkk, on mul rahulik keskenduda ja tegeleda kindlalt ühe täkuga. Vaatan, et poiss ise tunneb sama.

Hommik väljas suht nutune, kuigi mul endal suur soov metsa minna, aga olen teiste tegemistega hõivatud.

Juba novembrikuu keskpaik. Aasta lõpp täie galopiga lähenemas. Kas tuleb lund...? Kui palju seda tuleb...? Eelmise aasta talv oli omaette kogemus. 18.detsember oleks oluliselt väga vajalik nii lund kui ka paraja temperatuuriga külma. Eks ennegi on jõulude ajal vankri sõitu tehtud. See pole see, mulle meeldib saani või reega rohkem liikuda. Ikka nagu vana aja liikumisele loomulikum.
Paaril päeval pidi mulle helistama Ahnepere talu peremees Ivar hobuste pärast. Iga kord kui mul hobused metsas aia lõhuvad, siis ringiga jälle Ahnepere aia taha välja jõuavad. Ennast paneb pahandama. Päss on see, kes hetkel oma oskusi aia lõhkumisel demonstreerib. Terve suvi möödus nii, et hobused välja ei jooksnud, aga et hilissügis ja ilmamuutus on alati vist (vanarahvas räägib kuufaaside muutusest)üks rände põhjustajast. Eks osa hobuse metsikust loomusest lööb välja.
Herta on nii lahe, küll ta on vanaprouast Huvi seltskonnas või siis oma suure egoga Pauliine seltsis aega veetmas. Kui Paulal tuleb isu karjamaal galoppi teha, siis Herta püüab temaga sammu pidada. Huvi vaatab oma vanaaduse väärikusega noorte kappamisi ja üritab rahulikul ilmel söömisele keskenduda.
Paaril päeval sai tõrksa taltsutamisega tegeletud. Kes on tõrges...
Minu heinarullid, paari rulliga on nii palju jama olnud, ühe pleki pealt kipuvad ikka maha veerema ja selle tagasi panek nõuab jälle traktori lahti haakimis,et rull jälle tagasi veeretada.

Väljas tugev tuul.
Huvitavaks situatsiooniks oli täna, et ei olnud raskusi hobuste sisse panemisel. Ühe hobuse panid läks terve kari kaasa. Eks oli ka jamasid täna.
Kõige rohkem kaifin matku hobustel. Kaks päeva sai käidud metsas. Kevadeks pean saama uut varustust. Mul on osa sadulaid 80 aastat vanad ning vaikselt igatsevad nemadki muuseumi eksponaatideks minemist.
Matkad metsas ja veel kui kliendid esitavad palju uudihimule küsimusi, see on minu jaoks tervitatav. Seda enam annan endast parima. Hobused on hea koolitusega, kui tegeleda võistlusspordiga, siis trennikava on natuke teine. Osadelt hobustelt me ka seda nõuame.
Mõtlen, kuidas võita Paula poolehoidu. Kogu aeg on see raskus, et jookseb eest ära ja kätte ei anna. Kui näiteks aiast välja on saanud, seda enam on talle kohe topelt arv jalgu alla antud, siis ei jõua isegi mina oma tarkusega talle järele.
Suvi läks nii mööda, et ei olnud probleeme, aga nüüd jah. Kui saavad kohe kappama mingis suunas.

No nii, täna metsas käidud ja kapatud... Kodu lähedases metsas (kuulub RMK-le) on jube. Isegi hobusel oli ebamugav astuda. Vaatasin ühe teeraja üle (lapsed käivad õieti käisid, seda mööda koolis). Metsa väljaveoga on sõidetud suured sügavad roopad, kus kohati savisegune sopp, kuhu võib parema tahtmist mööda kinni jääda ja välja tirimisega raskusi tekkida.
Trennitasin ja kontrollisin maastikul käimisega osade hobuste sammusid maastikutüüpidel.
Homme panen korra Teelet vankri ette, eks näe kas hakkab vankri ees trianglit tegema.
Oh unekas vaevab...

Kui mul vaja ära käia. Alati on kohal meie juures Olav, kes on juba aastaid käinud.
Tihti juhtub nii, kus me tema kutsumisega oleme hiljaks jäänud, tuleb ta ise. Meie maja ei ole kunagi tühi, keegi on alati kodus. Kui ei ole Olavit, on enda lastest keegi kodus. Peab ju olema, et kui miskit peaks juhtuma, saab kohe abi anda.
Tänane plaan on korra metsa saagi müristama minna ja siis korraks hobusega metsa kolama minna. Väljas küll päeva ajal videvikuline meeleolu. Homme peaks korra Tallinna minema ja veel rattaga.

Mardipäev ja teine lumi. Hommikul ärgates esimene samm oli kohe akna juurde, muidugi mu ehmatuseks õues tuiskas, samas oli ikka hea, et lume paksus ei ulatunud rohukõrrest kõrgemale. Esimene mõte sel päeval oli, kuidas ma saan traktori käima ja kuhu tankla julgen sõita. Kujutelma kerkis kohe teelibedus. Võttes kogu julguse ja siis aegalase sõiduga käisin ära Kehtna tanklas.
Kütte kanistrisse tankinud ja kodu vuranud.
Kanistrist kütte traktori paaki kallanud ja lisa aku välja tarinud ning pliidi kõhu alt välja lülitanud julgesin lõpuks ka traka käima panna.
Esimeseks vedasin kohale silorulli ja siis kaks heinarulli. Kuna mul veel kodu juures kuhjas nati lahtist heina, siis soov on see kuhi ikka enne suurema lume tulekut ära sööta.
Väheke ka ilmaennustust: kui vanasti ennustati mardipäeva ilma järgi jõuluilma kui ka suve heinailma. Eks näe, missugused need siis ka tulevad.