Kuidas valitseda hobuse hirme.
Selle nädala treeninguid nimetan sedasi. Iga aasta kevad alustan noorte hobuste treeniguga erinevatel maastikel liikudes. Kõige rohkem erutuvad keskmise tihedusega liiklusega maanteel autod eriti mida suurem gabariit, seda suurem erutus ja tahe põgeneda. Kuid minu soov on võimalikult leida suur usaldus sellel hetkel ja anda võimalus leida sisemine tasakaal.
Käisin piilumas heinarulle, tekkis väga nukker tunne ja ühtlasi leidsin ennast kirumas (sel aastal teist moodi oma heinarullid paigutada). Heal juhul 20 rullist saan häid rulle 5 või 10. Kitsed on pahandust teinud palju.
Minu liikumis kohad olid täna Nõmmemetsa, Loe küla metsad, Lehtmetsa talu maade servast leidsin üks nädala jagu päevi tagasi maha murtud põdra jäänused,kuid kes kas koerad või hundid enam ma jälgedest välja ei lugenud. Hobune oli nii erutatud, et kippus sellest kohast minema galopile. Hoidsin kogu aeg tagasi, Lehtmetsa talule kuuluva maa serv jookseb Hundi lundi hoiuala ehk siis Tojaka talu maadeni. Selle vahel eksisteeriv mets, aga sisaldas metssigade, põtrade, ilvese ja muude pisi kiskjaliste jälgedega.
Eks neid surnud metsloomade jäänused leidsin teisigi, kuid põder on selle aasta esimene leid. Ilvese jälgi leidsin täna nii värskeid kui ka vanemaid.
Ilveste arvukus on kasvanud. Tõrasoo rabas nähtud jälgede järgi...Paneb mõtlema...

Lõpuks aprill ja kõrgelt käiv päike.
Lumi sulab kiirelt. Käisin aeda kontrollimas ja oligi katki. Hea, et üle vaatasin. Pean hakkama kitsi korrale kutsuma. Kitsede arvukus muudkui kasvab, aga lõhkuma on kärmed. Samas on jama, kui 11 hobust aiiast välja pääsevad, siis ei tea kunagi, kuhu neil suund. Teine kord jalutavad ringiga koju tagasi ning lähevad katkisest aiia august aeda tagasi. Siis neil selline nägu peas, et nad pole kuskil käinud.
Meie hobusekari peaks see kuu suurenema. Ootus on suur, eelkõige värv huvitab.
Eelmine aasta oli meil üks, siis see aasta on kahte varssa oodata. Ühe mära puhul ei oska aega pakkuda. Kuna talle meeldib endale ise need "tite" kandmis aja hankida, siis mina pean olema läbi nägija, et millal midagi lubada teha ja kui palju. Kõhu ümbermõõt suureneb silmnähtavalt, ega Katil ole see esimene (ootab kuuendat hobuse beebit) ja vanus seab treeningutele juba piirangud. Liigutada võib tiinet looma, kuid trenn on selline, mis ei koorma ega tekita väsimust.

Tassa ja Testemona vaheline sõprus on alanud. Omavahelist tualetti tegemas. Täna panen Testule jälle teki selga, kehv ilm väljas (sajune).

Huvitav kuidas hobused taluvad tulnukaid? Jäime vihma kätte, käisin piima toomas Papli talust.

Täna ei jõudnud trenni teha. Käisin korra Raplas kütet ja õli toomas, et traktor käivitada ja järgmise nädala jagu sööt koju vedada.
Traktori käivitamise korral hobused koheselt elavnevad, hakkavad kappama ja tulevad kopli väravassa vaatama mis teoksil. See on neil selge, et söödavedu tuleb. Ega nad enne ei lahku, kui ma silo rulliga tagasi. Siis kapatakse ja liikumise pealt hammastaega haaratakse kilest, et sellesse parajat auku teha söömiseks. Jube kärsitud. Mulle meeldib, et nad niimoodi harjuvad tehnikaga ning matkade ajal ei teki probleeme.
Mõte käis korra peast, et käia korra trakaga Suure-Tõnise heinamaalt heinarulli tooma. Kuid aeg hakkas hiliseks jääma, pidin ju tööle jõudma. Siis lükkasin homse peale.

Vahel tuleb ka selliseid looduspilte mööda minnes taluda. Noored metsanotsud oleksid võinud elada, kurb vaadata. Jätsin need sinna nagu nad olid, kuid mõte seda paika kiiremas korras lähimal ajal uuesti külastada. Leitud asukoha lähedalt jooksu pannud siga võib põrssaid oodata. Järsku leiab midagi ning siis plaan ka midagi kodunt kaasa võtta, mis notsule kindlalt meeldib.

Rabasaarte varjatud elu.

Jäljed mis kuuluvad võsavillemitele = nimi meest ei riku.
Oma elus olen isegi korra hundiga kohtunud looduses. Ma ise tegin korralist trenni hobusele matkarajal. See oli üks suvine varahommik juunikuus, aga juba mitu aastat tagasi.