Ei jõudnudki täna kaugemale, kui naabrinaise rehealusesse. Tõin sealt heina, alla ja ettepanekuks. Lükkasin edasi, seda katsetust noore ja vana hobuse koostööd. Lastel oli koolis lumelinna ehitus. Hiljem välja sõita ka ei soovinud. Jõuab...

Päevad on mõnusad, käisin täna Teelega ratsutamas, eile aga vedas ta mul nagu vana hobune saani. Kusjuures vedas ta seda teist korda.
Homme on plaan minna ühe taluniku käest tuua heina. Veel ilma vana hobuse abita ei julge suurel teel liikuda. Täna katsetasin Teelet sadula all, kuidas autodesse suhtub.
Käisin ära vallamaja juures (kodust 4km kaugusel). Vallavalitsuse hoones korraldati volikogu koosolek. Ühtepidi külastasin Kabala Raamatukogu, kus siis jutlesin Hele-Maiga, kui ka Urmas tulvikuga. Eks hobuse nägemine tekitas nii mitmetel volikogu liikmetes elevust. Koridorist kostus kerge jutuvadina seest, et vallavalitsus peaks hobuste jaoks lasipuu meisterdama. Hobuse pidin kinnitama trepi käsipuu külge, enne tegin kindlaks, et see järgi ei annaks = hobune võib ehmatada (tagasi hüpates, võib tekitada purustusi ja hobune saada psühholoogilise soki). Enne ametiasutust jõudsin veel kauplust külastada. Ostsin leivapätsi hobusele preemiaks. Siis kinnitasin hobuse rattahoidla külge. Vajalik hobuse sidumise koht asub poest eemal vanaaegse ait-kuivati küljes.
Teele ootas igal pool ilusti.
Tagasi tee koju oli veidi närvis, korra keeras ettearvamatult autole ette.

Küünlakuu oma tuisu ja pehmemate kraadidega on toonud kõik selle talve kõige kaunimad võlud välja. Nii kena on vaadata läbi digikaamera pildi silma loojuva päikese värve lume ja metsa taustal.
Eile oli KÜÜNLAPÄEV, see päev kuulub naistele. Naised veedavad siis omakeskis, selle päeva tähistamiseks.
Küünlapäevaga seostatakse loomasööda varu olemas olu. Kui pool sööta on alles, siis on OK.

Särav kuu, külmakraadid ja lastel koolis külmapühad...
Tänase päeva seisuga olen jälle sammukese eduga ees. Teelega iseseisev saaniring tehtud. Teelele ohtralt maiustusi jagatud ja kiidusõnu. Imetlesime lastega, kui julge Teele saani ees oli. Kui nina kodu suunas julges traavi minna, uudistama tulid siis karjamaal olevad hopsid. Mul on tohutult hea meel. Maiu kaotus andis siiani tunda. Loodan, et Teele kes Maiu tütar tuleb hea hops, kellega suvel teine kord vankrisõitu teha saaks.
Eks salamisi oma sisimas juba ammu unistanud, et saaksin oma lemmik hobuse saani või vankri ees jooksmas näha. Täna oli see päev. Eks pikalt sai harjutatud vanemate hobuste kõrval. Lastele ütlesin, et edasi enam ei lükkaks ja prooviks ära.
Lihtsalt super päev.

Hoburahvas oma eine juures. On lahe seltskond...

See on meie matkakeor Pipi. Ta on super saatja. Võiks minna juba olümpia mängudele...Hästi lahe pere ja metsakoer.