Suhtlemine, keha keel ning koerad...
Suhelda... see on eriline anne igale liigile omsel viisil väljendamiseks kas siis kaaslase otsingul või territooriumi kaitsel...
Täna omi toimetusi tehes (silo ja heinavedu). Ehk siis heinaveole minnes oma koera kaasa ma ei võtnud. Mõtlesin, et järsku mu koer võib kedagi pahandada ja jätsin koju.
Nojah olles heinamaale jõudnud seiskasin traktori, oh imet kus kostus koera ulgumist lisaks ühe koera ulgumisele saatis terve küla koera ulgumine. Imestasin, et Pipi võib nii härdaks minna.
Helistasin koju mehele, tellida abi heinarullide peale veeretamisel. Natuke aega oodanud oli enne mu abikaasa kohale jõudmist saabus koer. Kahtlustasin et mu koer ise lahti sai. Kui siis abivägi kohale saabus, siis sain ka lahti pääsemise põhjuse. Teine pool arvas, et koer ei jookse enam kodunt kuhugi päästis ketist eks koera ulgumine keti otsas oli talle võigas tundunud. See selleks, aga koer jah oli enne abikaasat kohal. Sain aru, et koer on võtnud oma seisukoha, ilmtingimatta traktoriga kaasas käia.
Rullid peale veeretatud alustasin oma teekonda. Liiklema pean mööda kõrvalisi teid täna oli veel valla konstaabli päev. "Traktor ei kannata kriitikat", siis nimetan sellist liiklemist nagu partisan metsas.
Teel läbisime ühte talumaad kus kaks koera üks suurem sakslane ja teine mingi väike krants. Minu koer oma keha hoiakuga väljendas, et ära tule (turja karvad turris ja esijalad harkis) see on minu peremees, mina valvan ja kaitsen teda...Lihtne ning loogiline jutt koera keha keelest lahti seletatuna. Loomade keha keele maailm on põnev ja avastuste rohke. Mulle meeldib A. Turovski võrdlemine inimese ja looma maailma vaadetega. Osata lihtsalt ja loogiliselt edasi anda loomamaailma suhtlemist läbi inimese võrdlusepilti luues.

Täna parajalt väsinud, ei tahaks mitte midagi teha. Pean sööda ette vedama, kui jätan selle tegematta on nad karjaga kuskil kohe farmeri silorulle lõhkumas.
Tegime lastega trenni nii maastikul kui platsil. Hüpped Teelega tulid hästi välja, pean tegema tööd veel tagajalgadega (ei tõuse nii kõrgele, iga kord tõmbab oma jalgadega lati maha). Katiga peab ennast viima ühele lainele, muidu tormab lihtsalt takistustest läbi. Teeba on paras rasvarull, kes ei tahaks ennast üldse liigutada, kui veel hüppama ajada püüab ära tirida.

Elav tuli...

mida see meenutab...

Karjasepõlve...

Lehma karjust... cowboy

Õitsituli...

Lõkke tuli öös...

Miks mulle meeldib lõke?

Selline aeg mil hetkel valitseb, pori, maa must, sillerdavad veelombid, pimedad ööd jne.

Mööda minnes mõnest metsas, kus siis palju maha kukkunud surnud puitu. Tuleb kohe tahtmine lõket teha...

See on mu lapsepõlvest, nii ehe ja kaif. Nagu aeg jääks seisma, vaadates ainiti lõkketuld kas siis suure tulega või leeki mis kustumas. Pean neid romantlisteks, nostalgilisteks, lihtsalt olemise ajaks. Aeg jääks seisma või siis oleks oma elus jälle selle aja tagasi keeranud, kui kunagi karjas käisin. See oli võrratu aeg.

Loomad ning hämarduv õhtu tund. Mida hilisemaks aeg läks, seda rohkem loomad koondusid lõkke lähedusse. Tajudes, et inimene + tuli = turvalisus.

Nüüdki tahaks selles sinases elus ikka ja jälle oma kiire elu tempo maha võtta ja istuda ja kuulata looduse helisid pimeneval õhtu tunnil. Süüdata lõke ja mõlgutada lihtsaid kaugeid ning mõtlemist rahustavaid mõtteid.
Lükata eemale ajutiselt argised asised mõtted.

Hetkel süütan mõttes oma südames lõkke tule = olgu see siis südame tuli, mis igatseb rahu ja vaikuse järele.

Mõnus ilm ning suhtlus hobustega viivad alati mõtted metsa.

Eile kui vedasin silo hobustele vaatasin,et paksuke Teeba norutab omaette. Mõtlesin jama, kas on kellegi käest jalaga saanud (see hobune on tiine). Viisin siis sisse ja ei andnud pool päeva midagi söödavat.
Käisin vaatamas mida teeb, muidu kui selline loom karjast üksi jääb on ta hästi temperamentne. On ta võimeline ennast lahti nokitsema, kuid eile oli ta ustavalt laudas. Õhtul võtsin välja ja jooksutasin nads kordel, siis pääses välja gaaside laviin. Oh mul hakkas kergem.
Gaasid ning ülekaal loomal on pärssivaks teguriks ainevahetuse normaalseks tegevuseks.
Täna ei lasknud karjaga kokku vaid panin õe Teelega ühele karjamaale, kus Teele ajas oma jonniga Teebat mingi teadmisega taga. Jälgisin seda jooksmist sinna maani, kuni hobused sööma hakkasid.
Vaatasin, et see mida ma eile kahtlustasin (liigseid gaase)olid täna kadunud.
Kõige rohkem meeldib mulle hobuste juures nende tahe teha inimesega koostööd. Imetlen selle noore täku soovi suhelda ning koostööd teha. Õpetasin tagasi astumist, siis õrnale tõmbele kontakteeruma. Kõrval kõndima ehk oskama olla seltsiline inimesele. Täna oli ta valmis kõigeks. Valisin sellise raja, kus ma ronisin ees ja ta pidi mulle järgnema. Sellel rajal oli piisavalt raskusi.

Jehuu, esimene lumi...
Möllasin hobustega lumes... lahe juuuu...
ihaahaaa...