Elav tuli...

mida see meenutab...

Karjasepõlve...

Lehma karjust... cowboy

Õitsituli...

Lõkke tuli öös...

Miks mulle meeldib lõke?

Selline aeg mil hetkel valitseb, pori, maa must, sillerdavad veelombid, pimedad ööd jne.

Mööda minnes mõnest metsas, kus siis palju maha kukkunud surnud puitu. Tuleb kohe tahtmine lõket teha...

See on mu lapsepõlvest, nii ehe ja kaif. Nagu aeg jääks seisma, vaadates ainiti lõkketuld kas siis suure tulega või leeki mis kustumas. Pean neid romantlisteks, nostalgilisteks, lihtsalt olemise ajaks. Aeg jääks seisma või siis oleks oma elus jälle selle aja tagasi keeranud, kui kunagi karjas käisin. See oli võrratu aeg.

Loomad ning hämarduv õhtu tund. Mida hilisemaks aeg läks, seda rohkem loomad koondusid lõkke lähedusse. Tajudes, et inimene + tuli = turvalisus.

Nüüdki tahaks selles sinases elus ikka ja jälle oma kiire elu tempo maha võtta ja istuda ja kuulata looduse helisid pimeneval õhtu tunnil. Süüdata lõke ja mõlgutada lihtsaid kaugeid ning mõtlemist rahustavaid mõtteid.
Lükata eemale ajutiselt argised asised mõtted.

Hetkel süütan mõttes oma südames lõkke tule = olgu see siis südame tuli, mis igatseb rahu ja vaikuse järele.