Öö läbi ikka korralik tuul, ei saanud korralikku und. Samas ikka valve hobuste üle. 

 Eilset päeva võtsime rahulikult. Hommikul tibutas vahepeal hoogu lisades suurema sajuga. Liikuma hakkasime, kella 14. Sai kaks korda jõest läbi käidud. Teades ja tundes oma hobuseid. Tulin sadulast maha ja siis olid kõik koos minuga nõus läbima jõe koolme kohta. Siin kandis on selliseid kohti mitmeid. Nii me vältisime asfalti ääres liikumist. Mul on teada siin kandis kohalikke või põllumajandusele vajalikke metsateid. 

Poe juures hobuseid kinni sidudes, saime taas tunda looduse meelevalda, meie jaoks õnneks. Saime vähem vihma ehk siis vihma eest varjus olla. Tunnike viibisime ehk nii kaua kui sadas. Ja sadu lakkas, alustasime tagasi teed 7 km. Ja nii kui tuttavatesse kohtadesse jõudsime, võttis Teeba oma juhi tarkust suure innuga.

Mind tabas nostalgia laks, meenusid mu enda lastega matkatud ajad Velise-Valgu kandis.

Ma ei suutnud mõista miks Teeba tohutult kiirustas, Frycil katsetasime kalosse, mis sobisid valatult. Kus oli pehmem maadtik seal ei kasutanud, muudes kohtades, kus oli kruusateed, seal sai alla pandud. Hangin talle pigem uued krõpsu kinnitusega buutsad, seal piisavalt auke, kust vesi välja voolab. Igal juhul teine päev matkast möödas.

Poes käisime hankisin magusat, loodan piisavalt.

Õhtul peale õhtusöögi lõpetamist, saabusid külalised, kes tulid hobuseid vaatama. Siinses kandis ei ole enam suur looma pidajaid (hundid, karud) on kahandanud loomapidamis huvisid. 

Varemalt oli siinsetes metsades väjemalt kümmekond veise pidajat. Kui mina oma hobusekarjaga Sillaotsale naasesin, siis olin ma alati tähelepanu orbiidis. Jutud levivad kiiresti, kes ja kust... nii eilegi poes selline kõne aine minuga ühe kohaliku meesterahvaga tuli. Poe ukse taga oodates vihma lõppu käisid ka kohalikud hobuseid uudistamas.